watch the mellon collies blossom

Generation X-s küsib üks kõrvaltegelane Elvissa ühelt teiselt kõrvaltegelaselt Tobiaselt järgmist: "...after you're dead and buried and floating around whatever place we go to, what's going to be your best memory of Earth? ...What one moment for you defines what it's like to be alive on this planet. What's your takeaway?"

.

sellele mõeldes tuli mulle hoopistükkis meelde, millal ma esimest korda teadlikult mingit lugu jutustasin.
see oli ~seitsmenda klassi paiku ja see oli saaga ühest mehest, kellel on harpuun. ma vestsin tema improviseeritud absurdseid kangelaslugusid oma parimatele klassivendadele kooli koridoris, trollis teel kehka tundi ühes mustamäe koolis... kohtades, kus lugu mulle või teistele meenus.
ma mäletan nii ehedalt seda korda kui me olime poistega minu pool suvilas ja oli öö ja me olime kolme-neljakesi (mina, Kristo, Tõnis, Ragnar) ühte voodisse ennast pressinud ja lugu jõudis oma kõrghetkeni: seal oli mingi koht, kus harpuuniga mees oli jõudnud Antarktikasse. ma seletasin hoogsalt kustundkaminapimedas soojas toas, kuidas jää hakkas mõranema ja mingi veidra nimega karvanässakas-kõrvaltegelane ootamatult mehe juurde naases ja hakkasin järsku situatsiooni sündmusi kiirelt ainult eriefekthäälitsuste ja üksikute vahesõnadega kirjeldama ja järsku hakkas Kristo mu kõrval unekäreda häälega pool-lakkamatult naerma.

me olime jõmpsikad sel ajal. me olime lahedad. me joonistasime paberitele graffiti-kavandeid ja kõik, mis oli cool ootas meid pärandusena ukse taga.

sel suvilaööl rääkisin ma harpuunilugu võib-olla viimast korda. see ei olnud moment, mille järgi ma elu planeedil Maa mäletama hakkan.
ma mäletan meid, kes me olime öösiti tänavatel jõlkudes ärevust täis, sest meil oli paar purki aerosoolvärve ja ööseks võis Jüri pööningutuppa jääda.

kolmeteistkümnesed olime. seni minu kõige lahedam iga.
ja ma mäletan seda hetke kolmeteistkümnesena, kui ma suveõhtu hakul Elva politseijaoskonna lähedal üle tee bensiinijaama poole minnes taipasin, et mul on kontroll enda isiksuse ja soovide üle.
selline tunne, nagu ma oleksin telekas ja mind lülitati ühtäkki sisse. ma ei olnud siis enam sama poiss, kes ma kaheteistkümnesena olnud olin. ma muutusin selleks versiooniks iseendast, kes ma (täienduste ja/või eraldustega) praeguseni olen.

ja ka see pole minu elu defineeriv moment.
ent kolmeteistkümne aastane mina oli igal juhul kindlakujulisem ja optimistlikult erksam, kui kahekümneühe aastane mina.
i was cool, back then.
ma ei idealiseeri, vaid mäletan naeratusega.
ma ärkan niikuinii unenägudest ja uneta nägudest uue inimesena uues maailmas.
ma pole niikuinii see inimene, keda ma peeglist näen.

.

(ma olen haige.)