watch the mellon collies blossom

nii et maia aias kukkus õun pähe ja maia aias oli pidu.
istusime kõik suure õunapuu all, mis langetas meile õunu taldrikute, peanupukeste ja murututtide pihta. tegelikult ma ei tea, kas keegi veel õunaga otse vastu pead sai. mina sain momentaalselt, kui me aeda astusime.

mul on ropud sõbrad.
mitte otseselt läbi ja lõhki paskaakropud, aga roppusealtid, ütleme nii. vaga vesi, sügav põhi. ja kui te vaid teaksite, milline soga seal põhjas on.
kui aias päikesesilm looja hakkas vajuma ja õhtu asus sumbuma öhe, läksid ka jututeemad aina eredamalt võikamaks.
maia väikevend siim, kes kunagi oli nii vaikne ja viisakas poiss, istus nüüd puu all pingil ja avaldas meile järjekindlalt oma fašistlikke ja nekrofiilseid plaane.
kunagi oli ta nii vaikne ja viisakas...
siim tahab, et ma räpiks tema bändis Natsitrallid. üritas koos punkar Makaroni abiga panna paika prooviaega, mis mulle sobiks.

toas tõmbusime ümarlaua ümber kerra ja maia tegi jasmiiniteed, et jutuvool ei jahtuks.
laua ääres saime kõik endale kestvaks mälestuseks mental picture'id, mida keegi meist poleks iial osanud ette näha ja karta.
me kasutasime sõna "enekas" kümnetes erinevates kontekstides ja ümarlaua ääres selgus, et pooled meist mõtlesid selle all "eneserahuldust" mitte "enesetappu".
(mul on kole seda kõike isegi praegu kirja panna.)
igal juhul... jätame beebid siit igaveseks välja. eks? igaveseks.
kuradi päralt, kuidas me beebideni välja jõudsime?!?

.

asi ei ole selles, et ma otseselt labasusi naudiksin.
asi on selles, et kui ma avastan, et inimesed, kes jätavad endast eeskujuliku mulje, on võimelised ka dekadentlikesse ja üllatavalt võikakõlalistesse vestlustesse laskuma, tunnen ma siirast rõõmu ja elevust.
vabastav tunne ilmub sisse, kui ma tean, et ma võin ühe inimesega rääkida nii korjustest kui lepatriinutäpikestest.
ekstreemsed vestlused turvalises keskkonnas. neid ekstreemsusi ma talun ja nad hämmastavad mind. need jõuavad kõige jahmatavatesse kohtadesse kui häälepaelad kannavad.
sellega on põhjendatud ka minu raamatukogu: ma tahan teada, kui sügavale suudavad trükitähemustrilised leheküljed lõigata.
ma ei ole tingimata lõpuni nõus Palahniuki seisukohaga, et raamat peab olema salajane lõksuluuk põrandal. raamat võiks olla kaasahaarav ja liigutav, muidugi, aga see ei pea tingimata jõudma tekstiga kohutavatesse paikadesse lihtsalt sellepärast, et kirjasõna-meedium on siiani maailma kõige sõnavabam meedium.

.

anyhoo.
enne äraminekut embasin dakit ja täiesti kompleksivaba embus oli. daki nentis ka, et okei oli. "kui misantroobid embavad"... mille pealkiri see olla võiks?
aga daki, ma ei usu, et me misantroobid oleme. meil on ronitaimedena mööda sisemust sõlmedesse väänduvaid issue'sid, is all. me ei põlga ju inimesi - nemad põlgavad meid. [naeratus]

maial on helge plikalik naer kui keegi teda ootamatult naerma ajab.
mirell vihkab surnud inimesi - või noh, ei vihka - aga tal on probleeme nendega.
karolin on pessimistlik ja paranoiline, et maia, mari ja mirell hülgavad ja unustavad ta. sest karolin ei lähe tartusse ülikooli, vaid jääb pealinna. mina usun, et nad ei hülga teda.
because cool kids - they belong together.