watch the mellon collies blossom

ma tahtsin lihtsalt öelda, enne kui unustan, et minu meelest oleks täiuslik maailm just selline, nagu dave matthews bandi muusika.
mul on ainult üks plaat sellelt bändilt. see on praegu laua peal mu nina all ja selle peale on musta markeriga kirjutatud "DAVE MATTHEWS live at luther college TIM REYNOLDS 1999".
oh issand.
kui maailm oleks ainult selline, nagu muusika sellel plaadil, siis me istuksime kõik oma kõige kallimate inimestega poolhämaras pehme mööbli, pehmete patjade ja hästi paksu ja pehme vaibaga toas, millel on hiiglaslik kamin, mille sees lõõmavad vaikselt suured tulekeeled. me jooksime sooja teed ja kakaod ja glögi (isegi siis kui ei ole jõulud) ja näeksime üksteise unistusi.
jääks vahepeal vaibal lesides magama, et ärgata mingi suure nalja peale ja naerda ennast tagasi teadvusesse, tundes ei midagi muud kui jäägitut armastust nende inimeste ja selle maailma vastu.
ja me kordaksime kõik mõttes one sweet world...

.:o0-x-0o:.

ainult, et me ei ela täiuslikus maailmas. või ehk elamegi, aga sel juhul mitte sõna "täiuslik" harjumuspärases ja kokku lepitud mõistes.
puutunud kokku maailma kurjustega, on mulle selgeks saanud ka negatiivsete emotsioonide ja olekute väärtus ja kuna see on mind natuke väärastanud, on ka minu muusikavalik kohati palju teistsugusem kui dave matthews band.
millest on omamoodi kahju.
aga need vigasema muusika tegijad tekitavad aeg-ajalt helisid, mis panevad mind palju rohkem heldima ja nõrkema kui need utoopilised helid täiuslikust maailmast.
kui muusika ei varja oma vigu ja on oma olemuse suhtes täiesti siiras, siis see on lihtsalt liigutav.
ja dave matthews bandi muusika tundub, nagu see oleks algkoolist üks eputav poiss rikkast perekonnast.

ja vahel mulle meeldib lasta täiusliku maailma helidel kõrvadesse hiilida ja luisata mulle, et ma olengi juba kohal. ma ei pea enam edasi ekslema.
täiuslik maailm ongi siin.