watch the mellon collies blossom

*
ja ma komistangi peaaegu oma sidumata ketsipaelade pärast, aga ema ütleb, et kõik on korras, et ära muretse. lihtsalt seo paelad kinni.
terve lõbustuspark on kisa täis, nagu karussellidel laulaksid kajakad, mitte inimesed. hääled, nagu avaras tsentrifuugis. nagu siiruviirulises õhukoridoris.
ameerika mägede kõrval õõtsub täispuhutud sinine vaal, nagu pehme kummist tarretis. pistan selle poole jooksu. ema hüüab: "paelad!"

ja siis ma võtangi vaala moka ääres ketsid jalast, aga keegi hüüab kahiseval häälel minu nime ja ma pööran end paar korda ringi, et aru saada, kes ja miks. vaatan jälle batuuti ja ootan, et praegune lastering juba ära aetaks. mingi 5 põnni seisavad veel siin minu läheduses, ärevil. vedrud kõhus valmis. hüplemiseks pingul.
jälle see hääl.
ja vaatan vaala selja taha. seal on valge plastikmaskiga pea. kitsaste silma-avadega emotsioonitu naisenägu. aga maski ümber on pahmakas oranže lokkis juukseid. ja kui ta käega jälle enda poole viipab, näen ma tema täpilisest käisest ära, et see on kloun.
paksud valged kindad käes.

lähen vaala taha ja kahisev mehehääl ütleb: "tere." ta ulatab mulle oma käe.
ulatan oma käe vastu ja kui me labasid kokku pigistame, küsib ta: "kas sa õhupalli tahad?"
ja loomulikult ma tahan. "tule siis kaasa. ma annan sulle õhupalli."

kõnnin klouniga lõbustuspargi raudvõrestikust aiani. ronime üle.
klounil on metsatuka ääres must mikrobuss ja kui me lähemale jõuame, näen, et selle külje peale on kleebitud suured mängukaadid.
kloun vajutab pulti ja buss vilgutab tulesid, teeb piikspiiks.
ta tõmbab mikrobussi küljeukse lahti ja ronib sisse. ütleb: "tule ka."

kohe, kui sisse olen roninud, võtab bussi pimedus seest õõnsaks. peaaegu mustaks toonitud klaasid lasevad kõige nõrgemat päikesevalgust sisse. ja kui ma ukse poole oma jala sirutan, tõukab kloun ukse hooga kinni ning istub mu rinna peale.
vaeses valguses näen klouni käes hõbedast noatera välgatavat ja kloun ütleb:
"hüppama, hüppama!"
"mida?"
ema tõukab mind batuudi poole. "mida sa uimerdad? tahad hüpata või ei taha?"
uued lapsed annavad karglemisele esimest hoogu sisse.
"aa... muidugi tahan," ütlen ja ronin vaala paksule punasele keelele.

ja värisev tühja kõhu tunne lahtub nii, et poolenisti ma ei märkagi selle kadumist, aga keegi ütleb: "pst..." ja kui ma vaala kurku vaatan, on valge maskiga klouni pea just seal.
vaatan ema poole ja ta naeratab, jälgib, aga sellegipoolest õõtsun salajaste sammudega kurgu juurde ja kükitan.
"mida sa tahad?" küsin.
ja kloun küsib: "õhupalli tahad saada?"
"ei. mine ära."
"mul on heeliumit."
ma vaikin ja lasen klounil ennast vaadata. siis vajun pikali ja libistan end vaala kurgust alla.
kloun aitab mind välja tirida ja nüüd me oleme vaala selja taga.
"lähme," ütleb kloun, aga ma ei liigu paigalt. urgitsen oma pükste voodri vahelt väikse taskunoa välja ja tõmban tera välja. ulatan noa klounile. ta võtab vastu.
"sa võid mulle haiget teha," ütlen.

ja kloun lükkab maski pealae peale, ajab käed laiali ja ütleb: "sa võid mulle haiget teha."

maniaki naeratus venib üle mu näo ja samal ajal meenub mulle, et klounid teevad mind kurvaks.
*