watch the mellon collies blossom

----z-elektripaber

esmaspäev, aprill 25, 2005

 

millal me õnnelikuks saame

ma tahtsin kirjutada midagi sellist, mis teid kõiki päästaks, aga ausalt öeldes on mul praegu anda ainult pilte unistusmaastikest ja te vajate ju midagi enamat. midagi, mis oleks vahelduseks või lõpuks ometi päris.

mul on lihtsalt mälu sees fookuses üks klipp suvest kui me olime "maleva" filmivõtetel väga kurnatud ja väsinud ja otsustasime maarja, jaagu ja margusega mööda sõiduteed jalutama minna. me tegime niisama nalja ja loopisime üksteist plätudega. lõpuks ronisime ühe teeäärse puu otsa. see oligi selline sõidutee, mis jooksis rohuväljade vahel, mitte linnamajade vahel. me olime koonga valla nimelises kohas.
igatahes, kas enne või pärast puu otsa ronimist, rääkis margus mulle ühest sigur rós-i laulust. selle laulu sõnad jutustasid ühest väikesest tõugust, kes roomas rohuvälja peal.
selle tõugu kõige suuremaks unistuseks oli ronida ühe rohukõrre otsa, et ta saaks vaadata linnatulesid. aga ta kartis, sest üleval välja kohal lendasid linnud, kes ähvardasid tõukusid ära süüa ja ilmselt tahtsid ka.

igaüks leiab sellest loost endale sobivad alltekstid.
mina leidsin ka mõned. neist üks on eriti konkreetne.
oluline on see, et see on üks kurvemaid lugusid, mida ma suvel kuulsin.

ja ma tean, et mõned teist oskavad selle tõuguga samastuda. jääb vaid küsimus: kas me lepime võimalusega, et kõik, mis meil siiamaani on olnud võib laiali laguneda ja ronime rohukõrre otsa või roomame maadligi edasi ja usume linde?

Comments:
aga. mina ei teagi. ma tahaks uskuda nii seda kui teist. ma pean mõtlema selle üle pikaltpikalt veel. võib võtta minuteid, võib võtta aastaid, aga ükskord ma tean, milline tõuk ma olen ka.
 
Häh. Niimoodi ei saa öelda. Sest peaaegu kõik ronivad poolepeale ja piiluvad natukene linnatuledid, vähemasti natukene ja ronivad siis tagasi. Ja võibolla pole üldse õige unistada olemast see tõuk, kes ikkagi tippu ronib ja surma saab või ei saa. Aga me ikkagi kõik unustame, melanhoorad ja eksistentsialistid. Muidugi, kui all väga kurvaks ja ahistavaks läheb, hakkame me uuesti ronima ja usume, et äkki ikka jõuame tippu. Või vähemasti ütleme seda, kui ka päriselt ei usu.

Aga kui see, kes tippu ronib, on sellepärast surematu, et ta julges? Et sellepärast ei saagi linnud talle midagi teha?

Niimoodi me, alumised ja igavesed poolepealsed võime mõelda jaa. Aga ega ei tea. Küllap ikka ei ole nad surematud.
 
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
 
mind ärritab praegu see, et sellest tekstist võis välja lugeda midagi masendavat või pateetilist.

point on see, et tõugu teekond on ühel või teisel hetkel elus kõige olulisem teekond üldse.
ja ma ei tahtnud nende sõnadega kedagi depressioonihauda suruda.

loomulikult pole mu elu nii fucking full of sorrow, aga mõned asjad lihtsalt tapavad mind korduvalt pisikeste nugadega ja ma ei saa neist lahti isegi siis kui kevad tuleb suure päikeserattaga kohale ja võtab kliima üle.
see on võib-olla see asi, mida nimetatakse maailmavaluks.

kui see kõik tundub liialdusena, siis las ta olla nii.
"sticks and stones may break your bones, but watch out for those goddamn words..." (palahniuk "lullaby")
 
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
 
...
Ég Lek Jafnvęgi
Ég Dett Nišur
Ég Lęt Mig Lķša Įfram
Ķ Gegnum Hausinn
Ég Kem Alltaf Nišur Aftur Į Sama Staš
Alger Žögn
Ekkert Svar
(En) Žaš Besta Sem Guš Hefur Skapaš
Er Nżr Dagur
..
(vabandust,et otse originaal keeles,kuid just nii on see kõige ilusam,kõige puhtam,kõige sügavam..)
..
see laul ja suuresti selle video..see võitis kord sügisel aastate eest mu südame.ning siis enam ma ei suutnud olla ilma selle hääleta,ilma selle vaikuseta(sest see on rahu ja vaikus ja armastus,mida nad edasi annavad).nii olen ma andnud taas ühele võrratule muusikale oma armastuse..
..
ilusad hetked,mida me endas tunneme,nad ei kao iial ära,nad võivad mingi aeg olla sügaval meie sees ja uued sündmused,uued elamused,uued ilusad hetked looritavad nende olemas olu,kuid ei häivita,ei kaota,ei hukuta.nii me tõuseme ja naeratame,nii me kukume ja nutame.kaotades ja naeratades.uuestisünd.
..
miskit head.miskit sooja.miskit meeldivat...

*naistepuna on valutavale kõhule hea..tuimestab seda valu ja rahustab kõhtu*
 
tahtsin öelda. et maailmavalu vastu ei aita ka kõige ilusam ilm, mitte kunagi. see ainult surub sügavamale valusid, rebib veel hullemini. seda tahtsin öelda. nii off the record. aga jimike. sa tead. sa tead. ja kohe koolonpai.
 
samas, "maailmavalu" on niivõrd suur sõna, et ma ei tea, kas seda tohibki nii väga kasutada.
aga sedaviisi on ju küll, daki, et kui ilm on eriti ilus, võib maailmavalu raskus meelest minna ja ümbritsev kaunidus muutub mõningateks ajahetkedeks ainuoluliseks.

ma millegipärast ei usu, merilin, et täiskasvanuks saades astub inimene oma maailmavalust üle. täiskasvanuks saamine ei võrdu ju kalgiks ja tundetuks muutumisega.

butterfly... sinu kohalolek teeb rõõmu.
muide, ma mäletan ka, et minu sigur rós-i lummusesse vajumine juhtus selle loo ja selle video pärast. ma veel mäletan, kuidas ma võtsin selle VHSi peale linti ja näitasin pärast sõpradele ja siis üks mu sõber hakkas karjuma (või noh mitte päris karjuma, aga "aa"-tama) kui need jalkapoisid üksteise otsast hunnikust püsti tõusid ja see suur alasti tõde välja tuli.
sõber "aa"-tas, aga mina olin võlutud ja mõju ei läinudki enam üle.
 
Postita kommentaar

<< Home