kuhu me poeme siis kui enam ei viitsi, ei jõua.
kuhu sina poed?
virko lavastus on peaaegu valmis. teisipäeval on esikas, esmaspäeval kontrolletendus.
mu ninasõõrmetes on läila järelmaitsega suitsuving. sest selles tolmuses kivisaalis on selline mustast metallist tünni kujuline ahjukoletis, kes ajab vahel vägevat sinist vingu välja.
polymer, raisk. teatritsehh.
selline koht. umbes pool aastat oleme nelega külmades ja vähem külmades ruumides rolle voolinud.
polymer vist jääbki minu jaoks seostuma külmatundega, suitsuvinguga, iidse tööstusliku tolmu ja vanade kolisevate lavaplatvormidega.
väsitav.
ja see aeg, kus me seda tükki enam ei tee, saab olema hoopis teistsugune aeg.
kuna see aeg on veel väga kaugel, tuleb praegu kusagile peidukasse pugeda.
mul üks peidukas on.
sul ka?