watch the mellon collies blossom

imelik, et ma 'inimese teekonda' eelnevalt unes nägin, sest see oli kõige unenäo-taolisem näidendiruum, milles ma istunud olen.
istusin põrandal, nagu uneski, ainult et seekord oli padi ka all. saali minnes oli mul 2 võimalust etendust rikkuda - taaskord, nagu uneski. esiteks komistasin ma prožektori voolujuhtme ühenduspesa otsa ja teiseks andis maarja oma välja lülitatud telefoni minu taskusse ning siis, hetk hiljem, meenus talle juhuslikult, et telefonile oli kella 19ks alarm pandud. hea, et meenus. mu pükste taskutel on väga põikpäised nööbid ja võõrast aparaati ei oska pimedas ise vaigistada ka.
prožektor, nagu selgus, oli ka täiesti töökorras. sai korralikult voolu, nagu ta saama pidi.
me saime maarjaga üleüldse teatrisse minna sedasi, et maarja helistas otile ja pärast märt lasi meid kõrvalt uksest sisse. viisin neile geisha šokolaadi; pärast etendust sõime ka. geishal on uus pakend.

inimese teekond.
jah, mul pole kunagi varem nii siiralt olnud arusaamatustunnet, et kas nüüd peab tõesti plaksutama? ma jäin selle loo sisse. jäin istuma ja jälgima seda, mis seal lõpus tuli.
seal oli pilte ja helide ja valguste liikumisi, mida ma tahaksin meelde jätta ja siis hiljem kunagi midagi sama ilusat teha, aga ma tean, et see kipub ära kaduma ja haihtuma ning lõpuks on ikkagi minu kasutuses ainult mu enda kujutlusvõime haprad viljad.
ma olin vist kuidagi uut moodi immuunne sealt teatrimajast lahkudes; jalutasin maarjaga tema trammi- ja minu bussipeatuse poole (viru keskuse manu) mõtlikumas vaikuses kui muidu.
ja tavalistest asjadest jälle rääkida oli ka mõnus ja kerge.
bussiterminalis oli ükskõik kui kaks vene noorhärrat pidevalt oma pilkudega enda alasid märgistasid, enda ümber ringe markeerisid. noored vene poisid teevad bussis ka nii. eriti kui on peatusekoht. nad istuvad oma istmetel poolenisti küljega, üks jalg maas, ja skanneerivad bussi populatsiooni, nagu nad vastutaksid iga muutuse eest, mis inimeste poosides või näoilmetes aset leiavad.
täna neid konkreetseid vene poisse bussis ei olnud, aga tagumises otsas rääkisid 2 kärisevaks vajunud häälega purjakil meest (1 eestlane, 1 venelane) kahes keeles sõjaväest ja sellest, et kus kumbki teenis. mingi imelik au toon oli selles jutus. selline viltune.
mõned mehed räägiksid nagu alati täis peaga sõjaväest.

igatahes, need asjad põrkasid minust eemale. lugesin oma raamatut ja mõtlesin, et nüüd tean, et tuleb olla truu ja siis võib ühtäkki valgus paistma hakata.
isegi kui enamasti tahetakse teineteist vastupidises veenda.

nüüd istun kodus ja joon hästi koorest kohvi, mis on veider, sest ma ei ole kohvijooja & tegelikult ma poolenisti ei saanud köögis kohvimasina kasutamisega hakkama. ma satun kohvi jooma ainult lõuna-eestis, sest paistab, et väikelinnades ja maakohtades juuaksegi palju kohvi ja see on täiesti tavaline asi, mitte mingi žest või komme või midagi kolmandat peale selle, mis ta lihtsalt on.
kohvijoogi joomine.