watch the mellon collies blossom

ma olen terve päeva veetnud ööd vältides. meelega korduvalt unustades.
ma olen terve päeva kuulanud xiu xiu nõdrameelselt piiripealseid laule, õginud will christopher baeri koduka foorumi punastelt seintelt sõnu, tekste. seda tegin ma kino pimeduses.
nüüd istun kodutoa pimeduses. ei tahagi tuld põlema panna. kuulasin uno.ee-st radioheadi "hail to the thiefi" kauneid lugusid, vaatasin Friendsi. nüüd kuulan jälle xiu xiud.

ja kõik selleks, et unustada, et täna öösel tuleb polymeeri külmas tehasekolkas noortele diletantistlikele avangardistidele esineda.

nele ütles täna näidendiproovis, et ma ei põeks sellepärast nii palju. ma ütlesin talle, et ma võin ka mitte põdeda, aga ma kavatsen seekord põdeda, sest sel viisil jääb mulle meelde, kui väga ma ei tahtnud sel ööl esineda ja loodetavasti aitab see mälestus mul edaspidi hoiduda asjadest, mida ma teha ei taha.
ma olen piisavalt loll ja unustav, et igas metsas ühe ja sama puu vastu kõndida.
aga võiks ju mitte olla.

asi on selles, et ma olen alles hiljuti hakanud aru saama, mis vahe on niisama tegemisel ja tõsiselt tegemisel. kilmi ja maimiku dokfilmis "elav jõud" ütles üks vanahärra, et: "kui sa midagi teed, siis tee seda korralikult." see on tohutult oluline tõde, millest kinni hoida.
me oleme läbinud oma bändiga need kohustuslikud amatöörlusfaasid. siit edasi saab minna ainult päris tasandile. päris muusika tasandile.
aga probleem on selles, et ma ei aita praegu üldse selle uue tasandi saavutamisel kaasa. ma ei ole juba üle aasta kitarri mänginud. võimendus on pappkasti sees arvutilaua all. kass vist kuses selle kõrvale ka üks päev.
ja ma ei oska enam laulda. mul ei ole enam häält. päris muusika häält.
ma lihtsalt loodan, et see öö saab kiiresti läbi ja et mul ei ole seal eriti külm ja et me saame suvel bändiga kusagile vaiksemasse ja hubasemasse kohta salamisi end sisse seada, et ronida koos päris muusika tasandile.

õudne on see, et ma olen alati arvanud, et inimesed ei pea tegelikult ainult ühe erialaga tegelema. selmet, muusik võib olla ka näitleja võib olla ka skulptor võib olla ka pika maa autojuht.
aga siis ütles joonas koolis, et tema arvates on elu ikka näidanud, et need, kes teevad mitut asja korraga, ei tee tegelikult ühtegi asja geniaalselt. ja siis see mõte jäi mulle kuidagi sisse, nagu mingi halb seeme.
ma olen hirmus mõjutatav inimene kui ma puutun kokku kellegagi, keda ma endast targemaks/intelligentsemaks pean.
õnneks ütles enn kasak linnateatri ööülikooli loengus (teemal "mis tunne on olla loll"), et spetsialiseerumine kuulub maailma inimeste suurimate vigade hulka. sest ükski eriala ei anna kätte kõiki vastuseid kõigile küsimustele. iga eriala täiendab kõrval olevaid.
hea, et enn niiviisi ütles, sest ma pean teda endast palju targemaks inimeseks :)

.

hea küll. poole tunni pärast pean vist trolli peale minema.
tehase tolm ja kõvad kiviseinad ootavad.