watch the mellon collies blossom

kodus olen jälle. tänu taksole. ainult et kristo ütles statoilis, et taksohindasid tõstetakse kohevarsti. et... nõrk uudis.

tehas oli väga geto koht. seinad koorusid kihtide kaupa põrandale ja hiiglaslikud ventilatsioonitorud jooksid lagedelt seintele, alla ja üles. mingid lopergused metalluksed ja -plaadid seisid seinte najal, et õõnsusi varjata. ja õõnsustes oli tolmune sodi, kivipuru. mõtlesime kristjaniga, et kusagil on kindlasti mõni laip ka.
lava kõrval oli puituks spray-kirjaga "WC" ja see oli kõige üksildasem wc, mida ma näinud olen.
seal ei olnud elektrit, seal ei olnud paberit, seal ei olnud prill-lauda. lihtsalt külmad mõranenud seinaplaadid, kraanikauss (ilma ühe segistinuputa) ja siis see õnnetu helesiniselt läikiv wc potikene ruumi nurgas. mitte seina ees, vaid nurgas. niiviisi, et potil istuja oleks otse vaadates näinud vastasnurka juhul kui seal oleks lamp olnud.
aga inimesed käisid seal ikkagi kogu aeg. seinast turritasid veel kaks roostes metallijuppi välja olematu duširuumi mälestuseks. vist. see ruum oligi vannitoa suurune. mistõttu nägi see üksik potikene oma nurgas veel ekstra nukker välja.

kontserdisaalis oli veel baar ka. metallvõreaedikuga eraldatud ja kaitstud. seal oli mingi riiul jookidega ja riiuli tagune sein oli kaetud musta prürikilega.
kui keegi teist juhtub kunagi will christopher baeri otsa kukkuma, siis "penny dreadful"-is (phineas poe triloogia 2. osas) toimub üks stseen väga polymeerilikus kohas.

televiisoris loeb george bush praegu johannes paulus ii-le hüvastijätukõnet.
kõrvades on pehme vilin veel sees. higise suitsu kibe läppunud hais püüab rõdule pandud riietest välja aurata.
me mängisime ühel hetkel katkist versiooni savage gardeni kustumatust hitist "truly, madly, deeply".
mu häälepaelad ütlesid selle ajal üles ja ma kääksusin, kärisesin laulda "i wanna stay like this forever until the sky falls down on me". käed värisesid kui ma kummargil seistes lehe pealt sõnu üritasin välja lugeda. armsad värvilised prožektorid vilkusid aeglaselt lae all, nii et vahepeal ma nägin sõnu ja vahepeal ei näinud. rahvas oli üllatunud, sest ma valetasin alguses, et see on meie enda tehtud lugu (justkui ülejäänud ei oleks) ja kui järsku tuli see äratundmismoment, hakati naerma ja siis kaasa laulma.
ilusate poiste laul nihestatud poiste esituses.
ja "angry" sai maiale pühendatud, kuigi ta läks ära veidi aega enne kui me lavale läksime.
see-eest sai mirellile helisid antud ja ma palusin, et ta jagaks "angry"-t hiljem maiaga.

esinesin jopega.
ja mitte keegi meist ei saanud peksa.