watch the mellon collies blossom

ma tean, et ma olen liikuv teadmiste kogum füüsiliselt katsutavas kehas, aga sellest edasi ma eriti ei tea, kes ma olen.
ma ei tea, mis juhtub, kui ma ei ütle teistele oma sõnu või kui mind ei ole kusagil, kus teised on.
vahel on nii, et kui ma olen kusagilt ruumist ära läinud, kus on palju teisi, siis hakkab uksest läbi kostuvate helide järgi tunduma, et seal läks just palju lõbusamaks ja põnevamaks kui hetk tagasi oli. siis kui mina ka seal olin. aga see viimane osa on bullshit, sest see kõlab liiga lootusrikkalt õnnetu, et olla arvestatav.

ma nägin täna kõiki jalanõusid, mida kristiine keskuses näha saab ja, ausalt, see hiljutiste hooaegade trend on arusaamatul põhjusel koledusele rõhuv. võib-olla nad valmistavad ette suure ilulaine tulekut?
juba mõnda aega on väga moes olnud need uuelt kulunud välimusega jalatsid, eks. riided tegelikult ka, aga jutt käib praegu jalatsitest. vaat, mõned uuelt kulunud jalatsid nägid välja sellised, nagu keegi oleks need möödunud nädalavahetusel mõne mulla-aluse laiba jalgade küljest ära lõiganud.
nii et ma kõndisin täna kilomeetreid mööda linna ja siis veel meetreid ja meetreid mööda kristiine keskuse (kinga)poodide vertigot, lastes klappides laiali puruneval ja uuestisündival autechre arvutiunenäorütmitripimuusikal ennast juhtida ja joonel hoida.

öösel lähme jälle öökinno.
täna näidatakse coffee & cigarettes-i.