eile hiiobi värvusõpetuse tunnis sai kuulda värviomadustest ja inimveidrustest.
näiteks kollast värvi riietega inimesed pidavat olema kas äärmuslikud intelligendid või idioodid.
ja kõige ilusamad värvikollaažid iseloomustavad pisikesi, kergeid ja rumalaid tüdrukuid.
hiiob oli teinud sellise uuringu, et ta andis õpilastele märksõnad "noor", "vana", "naine", "mees", "kerge", "raske", "tark", "rumal" ja õpilased pidid ajakirjadest välja lõikama ruudukesi ja siis need paberile suureks ruuduks kokku kleepima.
mõnus mahe helesinise ja oranžika segumuljet tekitav pilt tuligi kokku pisikese, kerge ja rumala naise kohta. hmm...
igaüks otsustab ise, kui tõsiselt neid värviomadusi tuleks võtta.
igal tähel pidi ka oma värv olema. näiteks edgar allan poe oli kirjutades tähevärvidega arvestanud.
sellist kirjutustehnikat nimetatakse
verbochromiaks.
ja ma kuulsin esimest korda elus sünesteesiast.
sünesteesiaga elavatel inimestel seostub ühe meeleelundi aistinguga mingi sekundaarne lisaaisting. ehk siis vahel, kui nad nuusutavad mingit lõhna, hakkavad nad samaaegselt mingit värvi ka nägema. või kui keegi ütleb välja mingi hääliku, hakkavad nad samaaegselt mingit maitset suus tundma.
vahel on kahe aistingu piirid nii ebaselged, et nad ei tea, mis on päriselt ja mis on juurde manatud.
selline asi on sünesteesia. väga väga huvitav.
klassis istus ka üks poiss, kes rääkis, et reklaami/imagoloogia sisseastumiskatsetel olid komisjoniliigete peade kohal tärnid ja tähekesed keerelnud ja keegi neist kumas kuldselt.
ja klassis istus ka üks tüdruk, kes ütles, et ta hakkab vahel tilka nägema kui keegi midagi tobedat või nõmedat teeb.
just nimelt: tilka.
mina ka ei saanud aru, kuidas täpselt.
õpetaja ise rääkis, et tema jaoks seostuvad vasak pool ja parem pool värvidega. nii et kui keegi ütleb talle, et "pööra paremale", siis ta peab kõigepealt selle poole enda jaoks värvikeelde ümber tõlkima ning alles siis saab ta pöörata paremale.
mulle meeldivad inimesed ja nende viperused. me ei ole mitte mingil juhul täiuslikud olevused.
aga see püüdlus on tähtis. püüdlus täiuslikkuse poole.
sest siis äkki saame ka ükskord valmis.
aga mis sealt edasi juhtuma peaks hakkama, seda ma ei tea.
selline viie-krooni filosoof olengi.
ma ostsin täna magdaleena polikliinikust endale ortopeedilised tallad ja müüa rääkis, et kui ma oleksin väiksest peale erilisi taldu kasutanud, oleks jalad ehk korda läinud, aga nüüd on see aeg juba möödas. jalad ei kasva ju enam. küsisin veel naerdes, et "kas ma pean siis elu aeg nende taldadega nüüd käima?" ja müüa ütles, et jah, pean küll.
see ei ole üldse mingi arvestatav koorem ega midagi. lihtsalt eluliselt koomiline.
kõndisin sealt haiglamajast välja natukene kana moodi.
apollost traditsiooniliselt läbi kõndides nägin
lõpuks ometi riiuli peal bret easton ellise "rules of attractionit" ja võtsin selle sealt kohe ära.
mul on nüüd kõik ellise raamatud olemas.
kui kusagile üldse oma viimane (ja muudeks asjadeks vajalik) raha ära anda, siis raamatupoodi.
minuga on sedasi. paber paberi vastu.