watch the mellon collies blossom
----z-elektripaberteisipäev, mai 03, 2005
pdjms
~every word in this post is going to collapse~
nägin täna lugusid.
1)hommikul näitas hollandist tulnud makedoonia naine meile eksperimentaalfilme.
seal oli film, mille tegi üks mees.
mees õppis 6 kuud ühte laulu pähe. 6 kuud. laul on ise väga kuulus: "stairway to heaven". aga mees õppis seda tagurpidi laulma, sellepärast kuluski pool aastat. kui lugu selgeks sai, sõitis ta üheks päevaks londonisse püha pauluse katedraali treppide ette, pani kaamera ja maki käima ning laulis tagurpidi mängivale kitarritaustale tagurpidi lauluviisi peale.
hiljem, montaažis, pööras ta kogu loo ümber ja tulemuseks oligi ühe-kaadriline film sellest, kuidas üks mees tõmbab suitsu ja laulab (nagu aja ja ruumi vahel ära nihestunud inimene) püha pauli katedraali ees laulu "stairway to heaven" samal ajal kui tuvi tagurpidi trepist üles keksib ja inimesed tagurpidi tagasi-edasi jalutavad.
2)sain sassiga kokku ja me rääkisime peaaegu kõigest, liikudes aeg-ajalt uude kohta, olles alustanud etv kohvikus, keskel olnud viru rahva raamatus, edasi olnud apollos ja lõpus olnud apollo ees laua taga, süües aeg-ajalt šokolaadikomme, mida tõnis meile heasüdamlikult kehrwiederi köögist ja kõrvalt lauast napsas.
ma rääkisin sassile, et inimene ei pea oma liiki tingimata jätkama ja et selles ei oleks eriti midagi halba kui inimesed välja sureks. sass oli enam-vähem nõus.
üleüldse liikusime me ringi sellepärast, et me otsisime kõige uuemat vihikut.
hiljem ütlen, miks.
3)läksin no97-sse ja see on nüüd täpselt see põhjus, miks kõik selle postituse sõnad kokku varisevad (kuigi mulle meeldib sõna 'collapse' rohkem... kõlaline kirjeldusjõud on tugevam).
- värisemine
- kerge jutustamine teatri ees peale etendust (peamiselt) veiko ja otiga.
lisalugu- jaak küsib mu'lt umbes kuu aega tagasi laseringis, et miks kõik näitlejad kogu aeg näitlema hakkavad kui nendega rääkima hakata. ma ei mäleta, mis ma vastan, aga praegu ma vastaksin, et sellepärast, et läbi mängu saab inimene väljendada ennast ükskõik kuidas ja see tundub mulle loomulikumana kui see, et inimene väljendab ennast kogu aeg ja alati ainult ühte moodi. ma arvan, et üks inimene ei ole tegelikult üks inimene. ma arvan, et üks inimene on ükskõik kui mitu erinevat inimest. valigu ise. ja näitlejad teavad, et nad võivad olla keegiD teiseD kui olukorra hetketunde pärast tuleb isu olla korraks keegi teine.
(natuke loll jutt, aga hea, et sa alguses ette hoiatasid, et iga sõna selles postituses kokku kukub - toim.)
- bussiterminal. üks väike hüperaktiivne poiss sinise dressipluusiga, kes alati sööb krõpse või komme ja kellest ma pole varem siia millegipärast midagi kirjutanud, tõukab suurtele seinaäärsetele raamitud fotodele hoogusid sisse, et need kiiguksid. kiiguvadki.
ta pillab mitu korda sõiduteele sebra peale komme maha ja muudkui korjab neid uuesti üles. vahepeal ta jookseb minu bussipeatusesse ja ronib mu kõrvale külma toru peale istuma. kõlgutab jalgu natuke, hüppab maha, lööb käega ühe patsu vastu toru ja jookseb jälle sebra peale komme pillama.
ma siis vaatan seda kohta, kuhu ta just patsu lõi ja kahe toru vahelisest praost paistab oranž kommipaber.
siis ma vaatan selja taha sebra poole ja poiss lihtsalt passib seal, ootab keset sõiduteed seistes bussi.
ma kardan, et ta jääb bussi alla, aga siis ta jookseb sõidutee pealt ära.
- bussiterminal. nahktagiga ja õlgadeni rippuvate mustade juustega noormees karjub maruvihaselt arusaamatus keeles ja kõnnib sõidutee peal edasi-tagasi. sõber kõmbib talle järele, püüab midagi seletada. aga vihane noormees kõnnib hästi vihaselt eest ära ühte kaugemasse bussipeatusesse. ma arvan, et ta hakkab seal kellegagi kaklema.
- bussiterminal. vihane poiss ja sõber ja veel üks sõber (kõik väga kurja väljanägemisega) tulevad minu bussipeatusesse ja ma arvan korraks, et nad annavad mulle peksa.
ei anna. läheme koos bussi peale.
- bussiterminalist väljasõit. hüperaktiivne väike poiss istub põlvili bussi kõige esimese üksikistme peal, kõht seljatoe pool, ja vaatab järgmisel istmel istuvale tädile otsa. tädi vaatab muid asju, väldib ebanormaalset silmsided.
poiss hüppab istme pealt maha ja jookseb bussi tagumisse osasse ja sealt tagasi ette. niiviisi paar korda järjest.
seejärel istub poiss minu ette (trügides ennast ääre pool istuva pleieriga poisi jalgadest üle).
hüperaktiivne poiss vaatab vahepeal taha ja ma kujutan ette, et ta hakkab hüsteeriliselt röökima, kui ma ta nime küsin.
- bussis tallinna hotelli juures. ma vaatan taevasse ja taevas on tumesinise ja lillaka poole tumenev, hämarduv. ja ma vaatan, et tumedam osa oleks nagu suur kate patjadest.
patjadest.
4)ja ma mõtlen ja mõtlen, et ma peaksin oma mõtted kirja panema ja samas ma ei taha mitte midagi rääkida ja ei tahagi mitte midagi.
ja samas meenub mulle, kuidas ma päeval sassile kerge südamega rääkisin, kuidas inimesed ei pea tegelikult tingimata paljunema ja et selles ei oleks eriti midagi halba kui inimkond välja sureks.
ja ma ei saa öelda, et ma tagantjärele mõeldes enam endaga nõus ei ole. aga ma ei saa praegu aru, kuidas ma sain midagi sellist öelda.
-x-x-x-
see kõik juhtus täna päriselt.
mul on juba praegu kahju, et tänane siinne tekst nii võltsilt ja küündimatult kõlab.
-x-x-x-
~ja iga sõna selles postituses variseb kokku. no97 pärast~
nägin täna lugusid.
1)hommikul näitas hollandist tulnud makedoonia naine meile eksperimentaalfilme.
seal oli film, mille tegi üks mees.
mees õppis 6 kuud ühte laulu pähe. 6 kuud. laul on ise väga kuulus: "stairway to heaven". aga mees õppis seda tagurpidi laulma, sellepärast kuluski pool aastat. kui lugu selgeks sai, sõitis ta üheks päevaks londonisse püha pauluse katedraali treppide ette, pani kaamera ja maki käima ning laulis tagurpidi mängivale kitarritaustale tagurpidi lauluviisi peale.
hiljem, montaažis, pööras ta kogu loo ümber ja tulemuseks oligi ühe-kaadriline film sellest, kuidas üks mees tõmbab suitsu ja laulab (nagu aja ja ruumi vahel ära nihestunud inimene) püha pauli katedraali ees laulu "stairway to heaven" samal ajal kui tuvi tagurpidi trepist üles keksib ja inimesed tagurpidi tagasi-edasi jalutavad.
2)sain sassiga kokku ja me rääkisime peaaegu kõigest, liikudes aeg-ajalt uude kohta, olles alustanud etv kohvikus, keskel olnud viru rahva raamatus, edasi olnud apollos ja lõpus olnud apollo ees laua taga, süües aeg-ajalt šokolaadikomme, mida tõnis meile heasüdamlikult kehrwiederi köögist ja kõrvalt lauast napsas.
ma rääkisin sassile, et inimene ei pea oma liiki tingimata jätkama ja et selles ei oleks eriti midagi halba kui inimesed välja sureks. sass oli enam-vähem nõus.
üleüldse liikusime me ringi sellepärast, et me otsisime kõige uuemat vihikut.
hiljem ütlen, miks.
3)läksin no97-sse ja see on nüüd täpselt see põhjus, miks kõik selle postituse sõnad kokku varisevad (kuigi mulle meeldib sõna 'collapse' rohkem... kõlaline kirjeldusjõud on tugevam).
- värisemine
- kerge jutustamine teatri ees peale etendust (peamiselt) veiko ja otiga.
lisalugu- jaak küsib mu'lt umbes kuu aega tagasi laseringis, et miks kõik näitlejad kogu aeg näitlema hakkavad kui nendega rääkima hakata. ma ei mäleta, mis ma vastan, aga praegu ma vastaksin, et sellepärast, et läbi mängu saab inimene väljendada ennast ükskõik kuidas ja see tundub mulle loomulikumana kui see, et inimene väljendab ennast kogu aeg ja alati ainult ühte moodi. ma arvan, et üks inimene ei ole tegelikult üks inimene. ma arvan, et üks inimene on ükskõik kui mitu erinevat inimest. valigu ise. ja näitlejad teavad, et nad võivad olla keegiD teiseD kui olukorra hetketunde pärast tuleb isu olla korraks keegi teine.
(natuke loll jutt, aga hea, et sa alguses ette hoiatasid, et iga sõna selles postituses kokku kukub - toim.)
- bussiterminal. üks väike hüperaktiivne poiss sinise dressipluusiga, kes alati sööb krõpse või komme ja kellest ma pole varem siia millegipärast midagi kirjutanud, tõukab suurtele seinaäärsetele raamitud fotodele hoogusid sisse, et need kiiguksid. kiiguvadki.
ta pillab mitu korda sõiduteele sebra peale komme maha ja muudkui korjab neid uuesti üles. vahepeal ta jookseb minu bussipeatusesse ja ronib mu kõrvale külma toru peale istuma. kõlgutab jalgu natuke, hüppab maha, lööb käega ühe patsu vastu toru ja jookseb jälle sebra peale komme pillama.
ma siis vaatan seda kohta, kuhu ta just patsu lõi ja kahe toru vahelisest praost paistab oranž kommipaber.
siis ma vaatan selja taha sebra poole ja poiss lihtsalt passib seal, ootab keset sõiduteed seistes bussi.
ma kardan, et ta jääb bussi alla, aga siis ta jookseb sõidutee pealt ära.
- bussiterminal. nahktagiga ja õlgadeni rippuvate mustade juustega noormees karjub maruvihaselt arusaamatus keeles ja kõnnib sõidutee peal edasi-tagasi. sõber kõmbib talle järele, püüab midagi seletada. aga vihane noormees kõnnib hästi vihaselt eest ära ühte kaugemasse bussipeatusesse. ma arvan, et ta hakkab seal kellegagi kaklema.
- bussiterminal. vihane poiss ja sõber ja veel üks sõber (kõik väga kurja väljanägemisega) tulevad minu bussipeatusesse ja ma arvan korraks, et nad annavad mulle peksa.
ei anna. läheme koos bussi peale.
- bussiterminalist väljasõit. hüperaktiivne väike poiss istub põlvili bussi kõige esimese üksikistme peal, kõht seljatoe pool, ja vaatab järgmisel istmel istuvale tädile otsa. tädi vaatab muid asju, väldib ebanormaalset silmsided.
poiss hüppab istme pealt maha ja jookseb bussi tagumisse osasse ja sealt tagasi ette. niiviisi paar korda järjest.
seejärel istub poiss minu ette (trügides ennast ääre pool istuva pleieriga poisi jalgadest üle).
hüperaktiivne poiss vaatab vahepeal taha ja ma kujutan ette, et ta hakkab hüsteeriliselt röökima, kui ma ta nime küsin.
- bussis tallinna hotelli juures. ma vaatan taevasse ja taevas on tumesinise ja lillaka poole tumenev, hämarduv. ja ma vaatan, et tumedam osa oleks nagu suur kate patjadest.
patjadest.
4)ja ma mõtlen ja mõtlen, et ma peaksin oma mõtted kirja panema ja samas ma ei taha mitte midagi rääkida ja ei tahagi mitte midagi.
ja samas meenub mulle, kuidas ma päeval sassile kerge südamega rääkisin, kuidas inimesed ei pea tegelikult tingimata paljunema ja et selles ei oleks eriti midagi halba kui inimkond välja sureks.
ja ma ei saa öelda, et ma tagantjärele mõeldes enam endaga nõus ei ole. aga ma ei saa praegu aru, kuidas ma sain midagi sellist öelda.
-x-x-x-
see kõik juhtus täna päriselt.
mul on juba praegu kahju, et tänane siinne tekst nii võltsilt ja küündimatult kõlab.
-x-x-x-
~ja iga sõna selles postituses variseb kokku. no97 pärast~
posted by tndplk # 12:21 PM 
Comments:
<< Home
ma arvan, et see oli ilus postitus. tumedatest patjadest. heledatest patjadest. padjad peaksid koguaeg olema pehmed. ja head. ja sellised, kuhu sa tahad oma pea toetada. aga vahest, tead, on siiski vastupidi. aga sellest me ei räägi, selleks pole praegu aeg ega koht.
# posted by 
: 1:32 AM
: 1:32 AM
..
üks väikene tüdruk ootas ooteruumis.ta oli koos oma väikese sõbrannaga.nende hääled olid lõbusad.nende silmad olid uudishimu täis.nende huuled naeratasid sooje sõnu.siis märkasid nad suuremat tüdrukut.palju suuremat ja vanemat,kui seda nemad olid.võib-olla oli ta kurb,võib-olla oli miski kadunud tema sees..ja väikene tüdruk läks tema juurde ja andis talle oma kollase lille.ja ütles:ma kingin selle lille sinule...
(oscar wilde' kirjutas kunagi,et kollane värv on rõõmus värv.nii ma naeratasin sellele väikesele tüdrukule ja ütlesin soojalt:tänan.)
..
väikesed asjad.nii väikesed,et mõned inimesed neid ei näegi(sest nad ei taha või ei oska või ei suudaks,neid asju näha),on meile selleks,et me aimaksime selle maailma sooja naeratust..
..
*roheline tee*
Postita kommentaar
üks väikene tüdruk ootas ooteruumis.ta oli koos oma väikese sõbrannaga.nende hääled olid lõbusad.nende silmad olid uudishimu täis.nende huuled naeratasid sooje sõnu.siis märkasid nad suuremat tüdrukut.palju suuremat ja vanemat,kui seda nemad olid.võib-olla oli ta kurb,võib-olla oli miski kadunud tema sees..ja väikene tüdruk läks tema juurde ja andis talle oma kollase lille.ja ütles:ma kingin selle lille sinule...
(oscar wilde' kirjutas kunagi,et kollane värv on rõõmus värv.nii ma naeratasin sellele väikesele tüdrukule ja ütlesin soojalt:tänan.)
..
väikesed asjad.nii väikesed,et mõned inimesed neid ei näegi(sest nad ei taha või ei oska või ei suudaks,neid asju näha),on meile selleks,et me aimaksime selle maailma sooja naeratust..
..
*roheline tee*
# posted by : 11:27 PM
: 11:27 PM<< Home
+
fantastikud
+
-
on
+
ah?
- mis su silmad arvavad?
- hetkeseisu raport
- uneline romanss
- monotükk
- koolierootika
- alltekstid?
- viperused ja veidrused ja värviomadused
- millal me õnnelikuks saame
- õudne inimkond
- kristo on kreisi
