watch the mellon collies blossom
----z-elektripaberlaupäev, august 20, 2005
mingi mula inimlikust lahusolekust
i can't sleep without your breathing
and i can't breathe each time you're leaving
(Placebo "English Summer Rain" singlikaanele on sedasi kirjutatud, kas pole nii, butterfly...)
-x-x-x-
lugesin täna Alex Garland'i The Coma läbi. seda romaani jutustab üks mees, kes lebab koomas ja kujutab endale ette elu ja maailma.
ühel hetkel satub ta tühjusesse, kus ei ole mitte midagi - isegi teda ennast mitte. mehe nimi on muidu Carl, aga teda pole üldse ühel hetkel. ta ei seisa seal ruumis mitte millegi peal ja kui ta üritab käsi plaksutada või oma nägu puudutada, siis seal ei ole lihtsalt mitte midagi. käed ei puutu plaksudes kokku, sest neid ei ole - ja heli pole samuti. nägu otsiv käsi (mida pole) läheb peast läbi (mida samuti pole).
seal on muudki kohutavat, mida pole.
Carl on selles ruumis, inglise keelse sõnaga void, esindatud teadvusena.
As a consciousness in a void, losing your mind is serious, given that a mind is all you are. [p.152]
.
mõtted jooksevad auruna peast minema, nagu kuumus saunaukse vahelt.
ma tahtsin midagi üksilduse kohta öelda.
The Coma's ütles Catherine Carlile, et hea päev saab muutuda täiuslikuks päevaks ainult siis, kui sa seda kellegagi jagada saad.
aga tegelikult see pole mu meelest alati nii. või siiski on? see on vist enamasti nii sel ajal kui sul pole mitte kedagi, kellel on kehatemperatuur vähemalt 36 Celsiuse kraadi, kellel pulss naha lähedal pehmet, aga kindlat rütmi lööb, kellel on oma maailm ja unenäod, mida ta mitte kunagi sulle sõnades edasi ei oska anda. jagamata jääv osa igast inimesest.
ma tahaks tunda rahu ja ärevat erksust ja täiust kui ma suhtlen kellega tahes, aga selliseid seisundeid igaüks ei tekita. millest on kahju. mul on kahju piinlikest vaikustest, sest need saavad tekkida ainult kahe inimese vahel. kahe maailma vahel. need tekivad sellepärast, et need kaks inimest tahavad erinevaid asju või siis tahavad ühte ja sama, aga ei tihka teineteiselt küsida ja (teada) saada.
jagamata inimjaod jagatud linnajagudes.
.
hispaanias oli veel üks esimestkordaelus-tegevus: raamatu ettelugemine.
see algas Cadizi rannas kui Eia oli päikesest kibedaks kõrvetunud ja sai ainult varju all olla. raamatuks oli Douglas Coupland'i Hey Nostradamus! ja kuna ma istusin tema kõrval ja tahtsin korraga nii Eiaga suhelda kui raamatut lugeda, siis ma küsisin talt, et kas ta tahab kuulata. ta tahtis. ja selle raamatu lugemine jätkus bussides Sevilla ja Sanlucar de Barrameda vahel ja El Picacho-Gibraltari vahel (kus ma lugesin seda Liisale) ja narivooditel mäemetsamajas.
see oli ilus. natuke Forres Gumpilik isegi, sest mina olin ainus, kes selle romaani loo otsast lõpuni läbi käis. kuulajad vaheldusid: kord Eia, kord Liisa, kord lähedal-lebajad. lõpuks võttis Liisa mult raamatu (kui lugu otsa lõppes) ja luges selle ise vaikselt läbi. ja nüüd on need kaanetatud leheküljed neoonmusta juures.
igal juhul. see raamat räägib koolitulistamisest, sellest surnuna väljunud 17-aastasest Cherylist ja temast maha jäänud poisist Jasonist. ja Jumalast. lihtsalt, et sa teaks.
aga seal raamatus oli mõte silmsideme kohta. kuna silmad on kohe peale mõistust, pääseb silmade kaudu suurima läheduse määrani. et nad on nagu aknad, pärast mida on juba inimene ise, tema mõistus, tema sisemaailm. tema jagamata osa - see, mida The Coma Carli arvates (ja minu arvates) ka tahtmise korral täielikult sellisena, nagu ta on, teisele näidata ei saa.
ja nüüd ma mõtlengi, et tahaks mõne inimese silmadesse vaadata ja nendest nagu pehmest massist läbi vajuda. ma tahaks mitme inimese silmadest läbi uppuda.
näita mulle oma alateadvust. milline õhk on su mõtteruumides? sinu unistustes? sinu ideaalruumides? mida sa unustada tahaksid? kas sa tunned vahel, kui sind liiga kauaks üksi on jäetud, et sa oled perversne? mida sa mitte kunagi sõnadesse ei pane? sa ei pea ka praegu sõnu kasutama; näita ja vaatame vaikides. nii et piinlik ei ole ja mõlemad näeme sama lugu ja tunnet.
.
ja siin ma istun ja klõbistan tähenuppe. ise ei tea päris täpselt oma parimate sõprade silmavärvegi.
üsna mittekindel, kas seda teksti oli üldse mõtet kirjutada.
mul on tunne, et ma oleksin pidanud piirduma sõnadega:
i can't sleep without your breathing
and i can't breathe each time you're leaving
, mis on Placebo kaanepildile võõbatud. ühel kaanel kehale, teisel kaanel seinale.
and i can't breathe each time you're leaving
(Placebo "English Summer Rain" singlikaanele on sedasi kirjutatud, kas pole nii, butterfly...)
-x-x-x-
lugesin täna Alex Garland'i The Coma läbi. seda romaani jutustab üks mees, kes lebab koomas ja kujutab endale ette elu ja maailma.
ühel hetkel satub ta tühjusesse, kus ei ole mitte midagi - isegi teda ennast mitte. mehe nimi on muidu Carl, aga teda pole üldse ühel hetkel. ta ei seisa seal ruumis mitte millegi peal ja kui ta üritab käsi plaksutada või oma nägu puudutada, siis seal ei ole lihtsalt mitte midagi. käed ei puutu plaksudes kokku, sest neid ei ole - ja heli pole samuti. nägu otsiv käsi (mida pole) läheb peast läbi (mida samuti pole).
seal on muudki kohutavat, mida pole.
Carl on selles ruumis, inglise keelse sõnaga void, esindatud teadvusena.
As a consciousness in a void, losing your mind is serious, given that a mind is all you are. [p.152]
.
mõtted jooksevad auruna peast minema, nagu kuumus saunaukse vahelt.
ma tahtsin midagi üksilduse kohta öelda.
The Coma's ütles Catherine Carlile, et hea päev saab muutuda täiuslikuks päevaks ainult siis, kui sa seda kellegagi jagada saad.
aga tegelikult see pole mu meelest alati nii. või siiski on? see on vist enamasti nii sel ajal kui sul pole mitte kedagi, kellel on kehatemperatuur vähemalt 36 Celsiuse kraadi, kellel pulss naha lähedal pehmet, aga kindlat rütmi lööb, kellel on oma maailm ja unenäod, mida ta mitte kunagi sulle sõnades edasi ei oska anda. jagamata jääv osa igast inimesest.
ma tahaks tunda rahu ja ärevat erksust ja täiust kui ma suhtlen kellega tahes, aga selliseid seisundeid igaüks ei tekita. millest on kahju. mul on kahju piinlikest vaikustest, sest need saavad tekkida ainult kahe inimese vahel. kahe maailma vahel. need tekivad sellepärast, et need kaks inimest tahavad erinevaid asju või siis tahavad ühte ja sama, aga ei tihka teineteiselt küsida ja (teada) saada.
jagamata inimjaod jagatud linnajagudes.
.
hispaanias oli veel üks esimestkordaelus-tegevus: raamatu ettelugemine.
see algas Cadizi rannas kui Eia oli päikesest kibedaks kõrvetunud ja sai ainult varju all olla. raamatuks oli Douglas Coupland'i Hey Nostradamus! ja kuna ma istusin tema kõrval ja tahtsin korraga nii Eiaga suhelda kui raamatut lugeda, siis ma küsisin talt, et kas ta tahab kuulata. ta tahtis. ja selle raamatu lugemine jätkus bussides Sevilla ja Sanlucar de Barrameda vahel ja El Picacho-Gibraltari vahel (kus ma lugesin seda Liisale) ja narivooditel mäemetsamajas.
see oli ilus. natuke Forres Gumpilik isegi, sest mina olin ainus, kes selle romaani loo otsast lõpuni läbi käis. kuulajad vaheldusid: kord Eia, kord Liisa, kord lähedal-lebajad. lõpuks võttis Liisa mult raamatu (kui lugu otsa lõppes) ja luges selle ise vaikselt läbi. ja nüüd on need kaanetatud leheküljed neoonmusta juures.
igal juhul. see raamat räägib koolitulistamisest, sellest surnuna väljunud 17-aastasest Cherylist ja temast maha jäänud poisist Jasonist. ja Jumalast. lihtsalt, et sa teaks.
aga seal raamatus oli mõte silmsideme kohta. kuna silmad on kohe peale mõistust, pääseb silmade kaudu suurima läheduse määrani. et nad on nagu aknad, pärast mida on juba inimene ise, tema mõistus, tema sisemaailm. tema jagamata osa - see, mida The Coma Carli arvates (ja minu arvates) ka tahtmise korral täielikult sellisena, nagu ta on, teisele näidata ei saa.
ja nüüd ma mõtlengi, et tahaks mõne inimese silmadesse vaadata ja nendest nagu pehmest massist läbi vajuda. ma tahaks mitme inimese silmadest läbi uppuda.
näita mulle oma alateadvust. milline õhk on su mõtteruumides? sinu unistustes? sinu ideaalruumides? mida sa unustada tahaksid? kas sa tunned vahel, kui sind liiga kauaks üksi on jäetud, et sa oled perversne? mida sa mitte kunagi sõnadesse ei pane? sa ei pea ka praegu sõnu kasutama; näita ja vaatame vaikides. nii et piinlik ei ole ja mõlemad näeme sama lugu ja tunnet.
.
ja siin ma istun ja klõbistan tähenuppe. ise ei tea päris täpselt oma parimate sõprade silmavärvegi.
üsna mittekindel, kas seda teksti oli üldse mõtet kirjutada.
mul on tunne, et ma oleksin pidanud piirduma sõnadega:
i can't sleep without your breathing
and i can't breathe each time you're leaving
, mis on Placebo kaanepildile võõbatud. ühel kaanel kehale, teisel kaanel seinale.
posted by tndplk # 1:55 AM 
Comments:
<< Home
Mul tuli nii palju asju, mida ma öelda tahaks, kogu selle posti vältel. Aga ma arvan, et ma pean selle hiljem uuesti läbi lugema ja kohe kommentaari lisama, kui see pähe tuleb.
Mina ka ei tea oma parimate sõprade silmavärve.
Mina ka ei tea oma parimate sõprade silmavärve.
# posted by 
: 1:28 PM
: 1:28 PM
jäin mõtlema.annan edasi oma sõnad..siiskui mõtlemine on leidnud endale sõnad,mis kirja panna..
kehad,mida ei ole olemas.silmad,millest me ei näe midagi,kuid siiski tunneme nende pilku.üksildased olemised,mis täidavad kogu ruumi ja vaikus,mille lärmakuses ei suuda enam keegi olla..
...
*millist teed sa soovid täna?*
kehad,mida ei ole olemas.silmad,millest me ei näe midagi,kuid siiski tunneme nende pilku.üksildased olemised,mis täidavad kogu ruumi ja vaikus,mille lärmakuses ei suuda enam keegi olla..
...
*millist teed sa soovid täna?*
# posted by : 1:37 PM
: 1:37 PM
öelge. ma loen - tahan ikka teada.
*väga kergelt koorese järelmaiguga karamelliteed. aga kinobaari liigmagus roosa tee sobib praegu ka.*
*väga kergelt koorese järelmaiguga karamelliteed. aga kinobaari liigmagus roosa tee sobib praegu ka.*
# posted by : 8:39 PM
: 8:39 PM
....
/panin kõrvaklapid pähe,et suudaksin sellest ruumist eemale
minna.sellest filmist/
..
üksindus.
millal saavad olema olemised veel üksikumad,kui sa oled koos
kellegagi,kes ei ole tegelikult kogu oma olemusega sinuga.isegi
kui ta on kehaliselt tuntav,ei suuda ta tekitada mitte
midagi,peale valu.ning keegi teine,kes ei ole sinu juures kehaliselt,võib kogu su ruumi täita endaga,muuta kõik su ümber nii olevaks ja pehmeks,muuta sinu tervikuks.
üksildus.
üksildust ennast on raske muuta.ta kannab selleks meid ennast liiga
palju enda sees.temas on meie tunded,ka need,mida me ei suuda tunda reaalselt ja puudutavalt.ta hukutub sind.kannab tiibadel,mis on pehmed.muudab su
kuristikuks.koopaks.loomaks.ka inimeseks.temaga oled sa
vägagi terviklik.see teine terviklikkus,mida me kardame endas.
...
jäin mõtlema silmade juures.
kas inimesed,kellel on suured silmad-näevad rohkem teiste inimeste sisse.või ei näe nad seetõttu üldse teiste sisse,vaid hoopis tervikud enda ümber.
kas inimesed,kellel on väiksemad silmad-on neil parem võimalus tungida teiste silmade läbi sinna,kuhu ei tohiks alati
tungida,vaid ujuda.kas nad näevad maailma detailsemalt.
ehksiis-kas oleneb silmade kuju üldse sellest,kui sügavalt ja osavalt ja
alateadlikumalt/teadlikumalt inimesed teineteise silmadesse vaatavad.
ja miks peaksin ma siin üldse rääkimda silmade kujust,kui juttu oli hoopiski millestki muust.
(vabandust)
...
:::piinlikkus kahe inimese vahel,on kaunis:::
***
_like a waterfall_brainstorm
*pakun:karamellitee kergelt piimaga(mille kõrvale saad ka kena śokolaadi ampsud)*
Postita kommentaar
/panin kõrvaklapid pähe,et suudaksin sellest ruumist eemale
minna.sellest filmist/
..
üksindus.
millal saavad olema olemised veel üksikumad,kui sa oled koos
kellegagi,kes ei ole tegelikult kogu oma olemusega sinuga.isegi
kui ta on kehaliselt tuntav,ei suuda ta tekitada mitte
midagi,peale valu.ning keegi teine,kes ei ole sinu juures kehaliselt,võib kogu su ruumi täita endaga,muuta kõik su ümber nii olevaks ja pehmeks,muuta sinu tervikuks.
üksildus.
üksildust ennast on raske muuta.ta kannab selleks meid ennast liiga
palju enda sees.temas on meie tunded,ka need,mida me ei suuda tunda reaalselt ja puudutavalt.ta hukutub sind.kannab tiibadel,mis on pehmed.muudab su
kuristikuks.koopaks.loomaks.ka inimeseks.temaga oled sa
vägagi terviklik.see teine terviklikkus,mida me kardame endas.
...
jäin mõtlema silmade juures.
kas inimesed,kellel on suured silmad-näevad rohkem teiste inimeste sisse.või ei näe nad seetõttu üldse teiste sisse,vaid hoopis tervikud enda ümber.
kas inimesed,kellel on väiksemad silmad-on neil parem võimalus tungida teiste silmade läbi sinna,kuhu ei tohiks alati
tungida,vaid ujuda.kas nad näevad maailma detailsemalt.
ehksiis-kas oleneb silmade kuju üldse sellest,kui sügavalt ja osavalt ja
alateadlikumalt/teadlikumalt inimesed teineteise silmadesse vaatavad.
ja miks peaksin ma siin üldse rääkimda silmade kujust,kui juttu oli hoopiski millestki muust.
(vabandust)
...
:::piinlikkus kahe inimese vahel,on kaunis:::
***
_like a waterfall_brainstorm
*pakun:karamellitee kergelt piimaga(mille kõrvale saad ka kena śokolaadi ampsud)*
# posted by : 5:16 PM
: 5:16 PM<< Home
+
fantastikud
+
-
on
+
ah?
- Mäed, linnad ja kirjad.
- kell tiksub lennujaamade poole
- vene poisid rajoonis
- internetti sosistatud saladused...
- pörgu
- /vamos
- fly me to the moon.
- pgi tgsi
- neetud ilu.
- 3 äkk
