watch the mellon collies blossom

----z-elektripaber

laupäev, aprill 16, 2005

 

pugeja

kuhu me poeme siis kui enam ei viitsi, ei jõua.
kuhu sina poed?

virko lavastus on peaaegu valmis. teisipäeval on esikas, esmaspäeval kontrolletendus.
mu ninasõõrmetes on läila järelmaitsega suitsuving. sest selles tolmuses kivisaalis on selline mustast metallist tünni kujuline ahjukoletis, kes ajab vahel vägevat sinist vingu välja.
polymer, raisk. teatritsehh.
selline koht. umbes pool aastat oleme nelega külmades ja vähem külmades ruumides rolle voolinud.
polymer vist jääbki minu jaoks seostuma külmatundega, suitsuvinguga, iidse tööstusliku tolmu ja vanade kolisevate lavaplatvormidega.

väsitav.
ja see aeg, kus me seda tükki enam ei tee, saab olema hoopis teistsugune aeg.

kuna see aeg on veel väga kaugel, tuleb praegu kusagile peidukasse pugeda.
mul üks peidukas on.
sul ka?

Comments:
mul ka
 
minu peidukas on ühe inimese südames
 
mul pole.
 
teki alla. inimesed
minge teki alla!
 
silmad kinni....on tihti hea olla peaidus :)
 
ma ei tahaks lasta endal langeda kibestunud küüniku tasemele, aga tihtipeale ma avastan end just sealt. lihtsalt, daki vastus pani mind ainsana naeratama. hea märk see ei ole.

silmad kinni pannes saab rahvast täis bussis ennast jube hästi peita. siis kui aknast välja ei saa vaadata ja võõrad pilgud saavad pidevalt kogemata kokku ja ei tea, mida üksteisega peale hakata.

süda... teise inimese süda on vist kõige delikaatsem koht, kuhu ennast peita. seal peab ju vist iga tuksatusega olema harjunud, et ei juhtuks niiviisi, et seina ääres istudes saaks löögi vastu selga. näiteks.
südame leidmine, üleüldse, on ka üks delikaatne leidmine.

teki alune peidukas ongi vist mu lemmik, lugupeetud läbipaistmatus.
seal saab süüdimatult eitada.
 
Postita kommentaar

<< Home