watch the mellon collies blossom

väljas.


---
tndplk

väga purjus väga lärmakas lõbus mees küsis mult bussis umbes pool tundi tagasi, et:
"jala ei käi ja seksi ei saa?"

,.,.,.

ma olen teadlik, et mu tekstid on hakanud korduma, nagu ripiidi peal playlist su media playeris või winampis või mis iganes programmi sa muusika elustamiseks kasutad.
sõnad on teised, meeleolud on samad. pool-lustakad pool-arusaamatud elamused No teatrist, lühikesed pool-etteheitvad mõrkjaks nõrkenud poeemid ja lühilood, kirjeldused pea- ja rindkeresisestest pingetest, keskkonnavahetused ja rõõmsamana tagasi tulemised, äravajumised ja kirehood, mis on suunatud ähmaselt avaldatud, poolenisti mittemääratletud isikute pihta.

mulle meeldib see vaikus, mis daki html päevikus valitseb. see on nii kõnekas. daki vaikus ei ole vaikus enne tormi, vaid daki vaikus ongi torm.

kahju, et ma ratas olen. värvisin kõik kodarad omaette värvi, aga see ei takistanud värvidel korduma hakkamist kui veerema hakkasin.
ma hakkan nüüd elektroonilist muusikat kuulama.

niisiis. ma olin kirsiaias ja seal oli eriti hull. selles mõttes, et tõesti oli. ma mõtlesin, et kui peast hulluna kunagi teatrietendust vaatama minna, siis võibki kõik säärasena tunduda. ja mitte ainult teatrietendus - kogu maa ja ilm tegelikult. miks mitte.
ma ütlen teile: see tükk oli tõeline väljakutse tähelepanukeskusele, kus iganes see ajus asub.
kirsiaias tuleb mitu korda käia. üks lavakooli poiss Meelis ju oli täna teist korda, kuigi täna oli esietendus.

kuna mobiiltelefonide ja sülearvutite kasutamine etenduse ajal oli rangelt lubatud, läks mul õnneks saada 2 telefonikõnet. üks oli emalt ja üks oli ühelt hullult naiselt, kes käskis mul muuhulgas ka saalist välja minna, aga ma ei soostunud seda tegema. ta tahtis mu kursavenna numbrit saada. võib-olla poleks pidanud andma.
mis aga lptp'i puutub, siis mu sülearvuti voolujuhe on katki ja ma poleks seda üleüldse vist teatrisse kaasa võtnudki kui juhtmega olekski kõik okei olnud. äärmisel juhul (ja see vilksatas aias olles peast läbi ka) oleks ma enda arvutisse kirjutanud sõnad: ma pean kirjutama, ma pean kirjutama, ma pean kirjutama.

mulle hakkasid saalis toimuva tõttu pähe tärkama (mitte torkama) suured hüüdsõnad, nagu "sensatsiooniline!" ja "tõeline häppening!" jne.
ühele vanahärrale läks natuke vahukoort näitleja rinna pealt juustesse. pintsakuselja peale veidi ka. see oli natuke naljakas.

ma ei tea... No(95) see oli ju hullumeelsus.
seda tuleb veel kogeda.
ma küll läksin üksi, aga väikselt (mitte vaikselt) lootsin ikka, et keegi sõber seal samas kohas on.
ja oli. Mait oli.
Kristjan Sarv puutus ta õlga vahepeal. lükkas poisi ukse eest ära. hiljem tegi seal ukse taga kõva kolinat ja ehmatas kõiki, kes mu kõrval seisid/istusid. ja siis tuli jälle välja ka, ise täiesti purjus.

"Kokkuvõtteks: ei ole vaja tahta olla eriline vaid tuleb elada lihtsat elu lihtsate igapäevaste rõõmudega ja kõigepealt muidugi abiellu ja soeta endale lapsed."
- anonymous

ma lähen püüan kirsiaeda sisse pääseda.
ja kes teab - ehk leian tee pealt kellegi, kes muga abielluda tahaks.

see kerge paanikafaas, mis mulle peale tuleb kui ma süvenen ühiskondlikesse arvamustesse ja üldistustesse - noh, see on jälle peal.
mistõttu ma hoian pisut eemale "suure tõe suurest suust".
käesoleva faasi alge on Ramloffi blogis, eestkätt kommentaarides.
jätk on Punase Hanrahani omas.
ma tahaks kohati samuti vastu haukuda, aga kohati ei jaksa - sosinad mulla all.
see ongi vist tolerantsete paradoksaalne seis, millest Hanrahan rääkis. "Sallivuse tõttu võimaldavad sallijad võimule pääseda sallimatuil, kes hävitavad kogu sallivust toetava süsteemi koos sallijatega."

pagana üldistused, ikkagi... nad on nii ohtlikud ja eksitavad. paranoiapinnas.
igaüks on ju siiski see, kellena ta iseennast tunneb ja kujutab. väline külg on fassaad - osa inimesest, kindlasti, aga mitte sisu.
praegu meenus üks lugu "Existerionist" (Veiko Belials & Marek Simpson), kus üks mees kukkus kosmosest õnnetuse läbi võõrale planeedile ja kohalikud parameedikud püüdsid tema elu päästa, surudes talle näole hapnikumaski. aga mees suri ära, sest ta oli hoopis teiselt planeedilt pärit ja see hapnik oli tema jaoks mürk. Ramloffi blogis toimub praegu midagi sarnast.

praegune seisund on sama, mis tekib siis kui paari päeva vältel portaalides kommentaatorite sõnu endale silmadesse läkastama lubada.
ma lähen nüüd koristan veiniloiku ja klaasikilde. purjus kontorirotid maandasid pingeid. väga nunnu neist.

arvutisinine tuba ja ripsmetušš kahe joonena alla-su-põske voolamas kui ma su'st kinni hoian/
ainult meie kaks ja need helid/
mis kõlaritest välja suitsevad, nagu kehatud taimed, nagu uneparfümeeria/
sama värvi, nagu meie peidetud teadvused/ nagu sina ja mina seestpoolt/

aga kuradi pärast -- imelik:
miks on see nii/
et iga kord kui sa hakkad perfektseid lauseid moodustama/
näen sind sulamas ja moondumas/
nagu vaha.

-------------------------------
Tool [album] Undertow
-------------------------------

ma näen meid tõbiste koertena mööda kuivand liivavälja jooksmas, nahk räsitud halli kasuka all äädiklikult auramas, lihased soojad pigem tormamisest kui päikselõkkest kõrgel turja kohal. sõõrmed ja kurk tolmu täis ja me köhime kähinal, peatumata. mõned meist takerduvad, jäävad koiottidele närida, aga mõned jooksevad edasi, tampides iseennast nelja kuiva talla alla, otsides horisondi tagant ööd. et saaks seal pikali heita. et saaks uinuda. et ei peaks jooksma.

.

ma lähen nüüd sõpruse ööseansile. "sin city".
võib juhtuda, et ma vajun keset filmi suletud silmade taha pehme pingi sisse.

igaöine varjude vahel väänlemine nagu must erootika loe oma ribiluud kokku ja jaga pulkadena laiali las nad löövad kergemat rütmi teevad trummist südameid se'st laulust ainuüksi on saanud pisut liig

kui me suvel haapsalus etendusi andsime, siis vahepeal sai festivali raames ka kohaliku harrastusteatri "eksperimentaalhamletit" kogemas käidud.
seal oli selline kõnelõik (parafraseerin):
"Eneseiroonilise armastaja armastusavaldused on nii iroonilised, et mitte keegi ei suuda neid tõe pähe võtta. Kõige iroonilisem --, et need vastavad tõele."

ma olen praegu ühest Sonic Youth'i laulust läbi imbunud.
/"I Love You Golden Blue"/
Sonic Youth on minuteada üks küünilisemaid ja kibesarkastilisemaid bände üldse. mistõttu ongi selles ühtäkki midagi ootamatult armsat ja puudutavat kui nendesugused muusikud lausuvad kolm sõna "(1)i (2)love (3)you".

/I don't glitter like the stars above I don't glow like neon alone Don't blush it's just the wind outside Don't rush to be by my side/

sellest kumab läbi mingi alistatus, kui küünikud armastama hakkavad.
mingi jõuetus ja lõplik ülestunnistus: jah, ma igatsen sind (kes iganes sa kuradi pärast ka poleks).

iga kord kui olevik muutub tuntavamaks ja füüsilisemaks kui varem, hakkan ma arvama, et nüüd on käes see hetk, kus ma jälle moondun ja kasvan. et nüüd on raskem kui kunagi varem ja nüüd on jalataldade all pöördepunkt, mis ei lase enam samadele radadele tagasi minna.

seda sissekannet on raske ellu kutsuda. punnitama peab, kuidagi. aga maia ja daki on natuke mures, nii et ma võiksin ju oma seisundit selgitada.

olgu. muutuste aeg.
üks muutus on see, et ma ei saa enam vastata küsimusele "kuidas sul läheb?" mul oli keskkooliajal juba kehv sellele mõistlikult vastata. nüüd ma ei taha enam üritadagi. ma rääkisin eile sellest "k.s.l.-küsimusest" neoonmustaga. ta arvas, et see on üks halvemaid küsimusi maailmas ja ma nõustusin.
mis veel muutunud on?
ma olen enda olemise tingimusi ja eeldusi ja tagajärgesid ikka kogu oma "mõtliku eluaja" vältel mõistnud, aga ma ei jõua enam nii palju naeratada; jagada varesele valu, harakale haigust.
nad kipuvad hääbuma, kustuma mu silmanägemisest, need kaks head lindu.
ja kõik see seisund, kõik see lasub aina suurema jäägitusega minu hingesoppidesse.
ma ei räägi siin vastutuse võtmisest, mis minu eas juba eeldatav on.
ma räägin valutavast mustast (või ehk öötaeva tumetumesinisest) tühjusest, võrratust siserõhust, mis olemisega nüüdsel aal kaasneb.

ma tegin ennast progressiivse rockiga tuttavaks ja paistab, et sõprus ei ole enam kaugel.
King Crimson'i esimene album kõlas maagiliselt. esmakordsel kuulamisel oli uinunud pea padja pääl ja kui viimane lugu hakkas kõlama, tuli teadvus tagasi ühes tundega, nagu pisike luuk oleks mõistuse kohal kolbas avanenud ja uus valge valgus paistis sisse.
selle kõrvalt, aga, on Tool'i muusika see, mis mul soontes vere nii tumedaks teeb ning püsida aitab. käest kinni hoiab - ütlen siis nii. Tool on, muide, samuti progressive rock'i päikesesüsteemi kuuluv planeet, aga ma kahtlen, et teised progerock bändid nii piiripealsed ja teraskestsed on. seega enne King Crimsonit ma tõesti "päris" proget kuulata ei osanud. see selleks.

ma elan soos.
olemise dekadentlik õhk on kõdunevsooja magusa lõhnaga ja pind on jalge all pehme - vaip põimund taimedest mis päikse käes ei kasva.
ma elan pigem Caitlín R. Kiernan'i õudusromaani tekstisümbolites. pigem unenägudes. ma pelgan magama jäämist, sest mul pole kedagi, kelle jaoks magama jääda - keegi ei tea raputada, kui ma haihtuma hakkan. pikali ma ootan ebamugavuse ja kerge hirmuga seda hetke, mil teadvus ära kaob - seda järsku ja tabamatut üleminekut ära siit. ma ootan seda umbes nii, nagu sõber ootab ja mõistatab pimedas keldris hiilides, millal ja millise nurga tagant teine sõber välja kargab, et ehmatada. seega ma ehmatan end unenägudesse noil päevil. aga unenägudes on juba hea. märksa märksa parem.

sellest kõigest on pisut mõttetu ja pisut ülekohtune teistele rääkida, sest see paneb kuulaja abitusse olekusse.
mida muud saab anda depressioonist määritud inimesele kui paar mõistvat noogutust, mõni rõõsaroosa "kõiksaabkorda" ehk "pai" ning järeltakka ehk üks mõrkjas pessimistlik-irooniline elutõde?
ma tean, et ma tunnen end matslikult pärast selle sissekande lõpetamist. täiesti piinlikkust-tekitav avameelsus nii mulle kui sulle.

ma ootan "Kirsiaeada", ma ootan "Othellot".
ma jälgin seest ja kõrvalt, mis ma enesega edasi teen.
Sass (keda ma üleeile üle pikkade aegade jällenägin) rääkis ka, et ta võiks ju samas minna mingisse keldrisse, kirjutada kõik oma raamatud valmis ja ennast maha lasta, aga midagi on veel vaja teha.
ma tean, et ma pean kolm romaani kindlasti valmis kirjutama. need kolm on ehk kõige kindlamad sisemised pidemed, mis mul on. üks näidend kipub samuti pea sees stseeni tegema, viimati.
aga sellest kõigest edasi - ma ei tea.
või kes üldse teab.

võib-olla olen toibumas. see, et ma sellest kirjutan on ometi mingi näitaja.
aga mulle ei meeldi sellest kirjutada, sellegipoolest.

so shut the fuck up, whino-rhino.

mis teed?
istun.

mida sa teha tahad?
kirjutada.

mida homne päev toob?
aeg on suhteline. võib-olla homme enam ei ärka.

kui nüüd tuleks maailmalõpp - mida sa teeksid?
avaldaksin oma tunded kõigile inimestele, kellesse ma armunud olen.

miks sa seda kohe praegu ei tee? ilma apokalüpsiseähvarduseta?
saving it all for the apocalypse, i guess.

mis maailmalõpu eel toimub?
piiritu avameelsus, orgiad, kriiskav hüsteeria ja hullumeelsus.

on see hea või halb?
ei kumbki. see oleks lihtsalt reaktsioon.

mida elus teada on vaja?
selle kõige mõtet, põhjust.

kui sulle antakse müstilise kogemuse läbi mõte ja põhjus teada, kas siis oleks kõik korras?
siis oleks märksa parem, jah. hirme oleks vähem.

aga kui mõte oleks pahatahtlik/sadistlik?
siis oleks hirme märksa rohkem.

aga kui see mõte söödetaks sulle ette ainult selleks, et sa inisemise lõpetaks?
siis see teeks kõik mõttetumaks.

sinu praegune seisund?
järk-järgult haihtumas.

mis muusikat sa praegu kuulad?
Sigur Rós'i kontsertülekannet Strathmore'st.

ütle midagi veel.
ei taha kedagi hirmutada. (ennast kaasa-arvatud.)

Generation X-s küsib üks kõrvaltegelane Elvissa ühelt teiselt kõrvaltegelaselt Tobiaselt järgmist: "...after you're dead and buried and floating around whatever place we go to, what's going to be your best memory of Earth? ...What one moment for you defines what it's like to be alive on this planet. What's your takeaway?"

.

sellele mõeldes tuli mulle hoopistükkis meelde, millal ma esimest korda teadlikult mingit lugu jutustasin.
see oli ~seitsmenda klassi paiku ja see oli saaga ühest mehest, kellel on harpuun. ma vestsin tema improviseeritud absurdseid kangelaslugusid oma parimatele klassivendadele kooli koridoris, trollis teel kehka tundi ühes mustamäe koolis... kohtades, kus lugu mulle või teistele meenus.
ma mäletan nii ehedalt seda korda kui me olime poistega minu pool suvilas ja oli öö ja me olime kolme-neljakesi (mina, Kristo, Tõnis, Ragnar) ühte voodisse ennast pressinud ja lugu jõudis oma kõrghetkeni: seal oli mingi koht, kus harpuuniga mees oli jõudnud Antarktikasse. ma seletasin hoogsalt kustundkaminapimedas soojas toas, kuidas jää hakkas mõranema ja mingi veidra nimega karvanässakas-kõrvaltegelane ootamatult mehe juurde naases ja hakkasin järsku situatsiooni sündmusi kiirelt ainult eriefekthäälitsuste ja üksikute vahesõnadega kirjeldama ja järsku hakkas Kristo mu kõrval unekäreda häälega pool-lakkamatult naerma.

me olime jõmpsikad sel ajal. me olime lahedad. me joonistasime paberitele graffiti-kavandeid ja kõik, mis oli cool ootas meid pärandusena ukse taga.

sel suvilaööl rääkisin ma harpuunilugu võib-olla viimast korda. see ei olnud moment, mille järgi ma elu planeedil Maa mäletama hakkan.
ma mäletan meid, kes me olime öösiti tänavatel jõlkudes ärevust täis, sest meil oli paar purki aerosoolvärve ja ööseks võis Jüri pööningutuppa jääda.

kolmeteistkümnesed olime. seni minu kõige lahedam iga.
ja ma mäletan seda hetke kolmeteistkümnesena, kui ma suveõhtu hakul Elva politseijaoskonna lähedal üle tee bensiinijaama poole minnes taipasin, et mul on kontroll enda isiksuse ja soovide üle.
selline tunne, nagu ma oleksin telekas ja mind lülitati ühtäkki sisse. ma ei olnud siis enam sama poiss, kes ma kaheteistkümnesena olnud olin. ma muutusin selleks versiooniks iseendast, kes ma (täienduste ja/või eraldustega) praeguseni olen.

ja ka see pole minu elu defineeriv moment.
ent kolmeteistkümne aastane mina oli igal juhul kindlakujulisem ja optimistlikult erksam, kui kahekümneühe aastane mina.
i was cool, back then.
ma ei idealiseeri, vaid mäletan naeratusega.
ma ärkan niikuinii unenägudest ja uneta nägudest uue inimesena uues maailmas.
ma pole niikuinii see inimene, keda ma peeglist näen.

.

(ma olen haige.)

ma pidasin gooti harakaga vestlusi.
aga midagi juhtus: meie mõlema rakulõpmed puutusid nõnda kauaks kokku, et kasvasid ühte.
nüüd on ta mina. ma ei saa teda isegi küljest ära lõigata - ma lõikaksin iseennast.

honey, i love your sweet nothings, but i love it even better when you don't exist.

.

ma tahan lihtsalt teatrisse minna.

-------------------------------
Tool [album] Lateralus
-------------------------------

kunagine kauaaegne klassivend, kes nüüd tartus filosoofiat õpib, ütles ühel öösel söögiplatsi taga, et ta ei usu enam, et ta olemas on. ma ei saanud teda lõpuni tõsiselt võtta. nüüd kuidagi saan.

üldse pole vahet, kas tegelikkus on miraaž või mitte. see eksisteerib ka ilma nimetuseta edasi.
inimeste sisemaailmad on samuti samal määral reaalsed kui see aegruum, mida me omavahel ärkvel olles jagame. ja mina olen sama reaalne, kui ma ennast välja mõtelda jaksan.

ma pole liiga kaua enam kirjutanud - pilt hakkab eest ära kaduma.
ma loodan, et ma hulluks ei lähe, aga peas napib ruumi.
lina peal on enne uinumist tunne, et mind on liiga palju, et ennast välja kannatada.
ma ei kannata ennast päris üksi eriti hästi välja.

"i can't sleep without your breathing
and i can't breathe each time you're leaving"

lähed reede öösel tartusse ja elad pühapäeva õhtuni koos indierockbändiga, teed neile videot koos jaaguga ning ööbid bändi sõbra korterisse rajatud psühholoogikabinetis lahtikäival diivanil. mida sa tunda jõuad?
abitust, ahistatust, suurt naljatunnet, väsimust, viha, mõnusat väljateenitud rammestust, viha, imetlust muusika vastu, eneseuhkust, enesekindlust, solvatust, paranoiat...

me tegime jaaguga vooremaal pia frausi muusikavideot. jalad on viljapõllukõrte lõigatud servadest poisilikuks kratsitud.

.

maia, mirell ja mari viisid mind vahepeal Illegaardi. nüüd ma saan öelda, et ma olen Illekas käind. nad on nii noored, need kolm tüdrukut. see, kuidas neil uus elu uues linnas ja uues koolis peale on hakanud ja see, kuidas nad sellest elevil ja segaduses on - see teeb nad nii noorteks jälle. pärast keskkooli ülikooli astuv inimene muutubki nooremaks kui ta keskkooli lõpus oli. mulle tundub nii. ja minuga oli ka nii.
mari, kes õpib arstiks, peab endale isikliku skalpelli ostma. kas ei ole armas?
maial on hea ühtehoidev kirjanduskursus ja filosoofiatüdruk-mirellile annab loenguid Ringo Ringvee. mees, keda ta varasemas elus hoopis teises kontekstis ja hoopis teises seisundis nägi. hoopis teised ajad.

aga aegadest rääkides, ma sain teel tallinnasse autos vist aru, mida ma tartu juures ei taju: aega. see ongi puudu. ruum on, aga aega ei ole. ja sellepärast ma tunnengi ennast seal linnas, nagu kosmonaut.
tartul on selline õrnkollakas essents. ma lähen seda täieni täis, kui ma sealmaal olen. ja sellega kaasneb pool-unine tühjakõhutunne.
ja selline tunne, et mingi sõiduk juba peaaegu ootab mind äraviimiseks.

ma ju tahtsin väiksena tartusse ülikooli minna, sest see oli ainus koht, mis minu jaoks kõrgharidusega seondus. muid ülikoole polnud.
keskkoolijärgsel suvel elasime kristoga ühe nädala emajõe uue jalakäijate silla kõrval kõrges kortermajas ja käisime iga päev kunstikoolis katsetel. maalisime, lõikasime ja kleepisime. kirjutasime essee. sõime säästumarketi makarone ja piffe - need maitsesid väga hästi.
see oli üldse kristo vanema venna korter ja tema oli siis juba asjalik. õppis siis juba majandust. aga meie kaks ei käinud tööl ega koolis - vaakummoment, kus polnud riigi seisukohast vahet, kas me eksisteerisime või mitte.
kunstikooli me sisse ei saanud. me helistasime veel sinna ühele tädile ja küsisime oma natüürmorte endale, aga tädi ütles, et kooli tavade kohaselt hävitatakse need ära.
nii et need hävitati ära.
ja mina ja kristo õpime nüüd hoopis teistmoodi asju.
aga imelik - me elasime pia frausiga täpselt kristo venna kõrvalmajas.

.

ülehomme olen jälle tartus, sest seal on "malev".
ja sellepärast, et seal on daki-maia-kodu, kuhu ma ebaloogiliselt lihtsalt ei jõudnud.
anna andeks, daki. vähemalt ma nägin sind - ja su soni.
see sobis sulle linnapreililikult hästi.