watch the mellon collies blossom

.CNN ütles 114 000, Delfi ütles 125 000.

ja mul on vaimusilma ees suur liblikas laiali sirutatud tiibadega.

võib-olla me olemegi kõik liblikad. universaalse aja ja ruumi mõõtkava järgi.
üks, kaks suuremat tuulepuhangut ja me oleme läinud.
elasime ühe segase päeva maailma ajaloos.
jah.
vähemalt elasime.

* * *

kui keegi küsiks mult peale maailma lõppu, et mis elus ka head oli, siis ma ütleks, et muusika. muusika oli vapustav.

hea ja halb kõnnivad kõrvuti.

mis tähendab pikemalt seletatuna seda, et elus on palju asju, mis summutavad olemise isu, kuid samal ajal on ka nii palju asju, mis panevad tahtma ammutada elust kõik ja joovastunult väriseda ekstaasist.

kõik, mis ma oma eelmise happejoaga öelda tahtsin, oli see, et absoluudini me puhtalt ei küündi.
aga kuhu mujale terve inimkond siis pürgib?
ikka absoluutide poole.
surematuse ja igavese nooruse poole. täieliku mugavuse ja heaolu poole.
ilu poole.
õnne poole.
hingerahu poole.

võib-olla on kogu see õudne püüdlus liikumapanev jõud.
auto mootor.
ilmselt ongi. tegelikult.
olgu pealegi. elu ei saa ju olla staatiline. paigal seisev.
elu säilimise jaoks on esmatähtis, et liikumine jätkuks katkematult, pidevalt.
ja las ta olla nii.

aga absoluudist võime me ainult unistada.

räägiks kujundlikult...

oletame, et inimese keha on auto.
elujõus keha on liikuv auto. surnukeha on romu.
ok.
ja inimese hing, süda, tunded ja mõtted moodustavad koos autojuhi.
auto kulgeb mööda teed ja maailm libiseb akendest mööda.
mõnda asja juht näeb. mõnda isegi mõistab.
samas, mõnda asja ei mõista ja mõnda asja ei taipa vaadatagi.

juht tahab olla õnnelik.
ta tahab, et ainus, mis tema sees valitseks, oleks absoluut: täielik õnn.

absoluut on 1.
aga maailmas on poolused ja kõike on tegelikult 2.
absoluudid seisavad eraldi, sest nad on nii kompromissitult stiilipuhtad, aga sellegipoolest on ka igale absoluudile vastuabsoluut.
hea & halb.
must & valge.
üks 1 & teine 1.

kui see juht tahaks nüüd jääda pidama ühe juures ja lülituda igaveseks välja teisest, siis on tarvis mõned aknad kinni katta. mõni aken laseb ju külma tuult läbi, kuigi autos on niigi liiga jahe.
ok.
juht katab mõned aknad kinni ja keskendub nendele vaateväljadele, mis kõigi oma piltide, helide ja tundmustega seda ühte väljavalitud absoluuti toetavad.

aga.

kui need halvad aknad on kinni kaetud, ei tähenda see seda, et külma tuult nende taga enam ei ole.

lisaks veel.
korraga kulgevaid elusid on harjumuspäraselt hästi palju.
kuigi see juht võib ennast oma autos väga üksikuna vahel tunda, ei saa ta eitada, et täiesti üksi ei ole ta kunagi, sest üleval ja all ja ümber looklevad sinkavonkaliselt, tõusvates joontes ja langevates joontes, spiraalides ja ringides teerajad kõikidele teistele autodele.
mõni nendest teedest jookseb meie kõnealuse juhi teega paralleelselt.
mõnest aknast välja vaadates näeb juht oma perekonnaliikmete autosid.
mõnest aknast on näha sõpru. olnud ja mitte olnud armsamaid.
ja tahavaatepeeglist näeb juht seda käru, mis tema auto järel veereb.
jah, selles kärus on mälestused.

. . .

mida ma tahan öelda või väita, on see, et mõnda nendest akendest ei saa mitte kunagi kinni katta.
isegi juhul kui kahest kõrvuti olevast aknast on üks kinni kaetud, ei tähenda see seda, et teisest aknast ei paista osaliselt asju, mis olid täielikult nähtavad esimesest aknast.

seega...(ja see on hinge vägevalt rusuv mõte)...absoluut on kättesaamatu.

vahel kui ma kuulen, et keegi saab ilma põhjuseta peksa ja kaotab teadvuse või et keegi on vangis või et gigantse toorjõuga maavärin & tsunami pühib 20 000+ inimest ja miljon nende nikerdatud asja eksistentsist minema, ei saa ma enam aru, milliste asjade üle mul on õigus kurta ja millal olen ma ületanud piiri ja muutunud hellitatud tattninaks, kes ei mõista iial, kui hea tema väikene elu tegelikult on (teistega võrreldes).

kas tragöödiad on kõik ühe-sama tugevusega või on tragöödial ja tragöödial ka vahe?

naljakas, pöffi ajal ma kurtsin margusele, oma kallile kursavennale, et fakk raisk, mul puudub igasugune ülevaade sellest, et milliseid festivalifilme tasub vaadata ja milliseid mitte.
ja siis me taipasime jälle, et see on heaoluühiskonna laste mure.
mure.
selline ongi vahel mure. "ma ei tea, milliseid filme vaatama minna."

vahel ma lihtsalt ei tea, kas ma tohin olla kurb...

mul käivad vahetevahel seest läbi sellised pehmed ja uimastavad olustiku-unelmad või visioonid.
unistused asjadest, mis võiks olla, sest nii oleks ilus ja nukker.
nagu melanhoorale kohale.

ma mõtlen, et hirmus uhke oleks olla vene näitleja.
või kui mitte praegu, siis ehk järgmises elus.
olla tohutult elav ja temperamentne. tohutult inspireeritud ja samas vaevelda elu agooniates.
võtta teiste vene näitlejatega viina ja rääkida asjadest. kakerdada, lõuata, nutta.
näidelda vanades vene filmides. "briljantkäsi", "12 tooli", "saatuse iroonia ehk hüva leili".
"moskva pisaraid ei usu" - miks ka mitte.

see tundub nii kuradi romantilisena.

venelastel on süda ja hing kuidagi teistmoodi katki.
ja vene kunstnikud on kuidagi teistmoodi tundlikud, siirad.

vene kirjanike tekstid, vene muusikute lood, vene lavastajate filmid... neist õhkub välja mingit hämarlõbusat südant murdvat kurbust. ja komöödiat. naeru ja nuttu paratamatuste üle.
mis on kurvem kui vene tragöödia? ja millises tragöödias veel kibedamalt naerda saaks?

jah... vene näitleja... see oleks uhke.

(väga sugestiivne romantiline unistus minu arust)

emotsioonid on head.
oletame, et ma lasen endal tihemini emotsionaalselt avatud olla. oletame.
ja oletame, et selle lõpptulemuseks on kirevam assortii häirivatest, ärritavatest, kurvastavatest ning haiget tegevatest asjadest. oletame.
...see on ilmselt risk, mida tuleb võtta.

on siis tõesti etem olla kivi, kes elab tuhande aastaseks, sest vähestel on jaksu selle elu kallale kippuda?

ma arvan, et emotsioonid on head.
nendega on huvitavam.
nendega on ilusam ja kurvem.

pealegi, kui ma taotlen seda, et ma saaksin ennast õigeks melanhooraks pidada, siis ma ei saa lubada endale tuimust.
kuigi tuimus kaitseb mind ja ma kardan paljusid asju ja tihti.
parem spontaanne melanhoor kui tagantjärele melanhoor.

.

maia juures oli tore.
ja kõik, kes seal olid, on toredad.
oleks palju halvem, kui neid ei oleks.
kui neid üldse ei oleks.

o l u l i n e o n g i j u s t s e e
et ilma heade inimesteta oleks kohutavalt halb.
ja head inimesed peavad häid inimesi hoidma. väga hoidma.

.

ma olen sentimentaalsustesse kalduja tüüpi melanhoor...

mingi hirmus tähtede seis täna.
maial tuju halb.
terjel tuju halb.
margusel tuju halb.
jaagul tuju halb.
katal tuju halb.

...
toogu mandarin meile lõppematu õndsuse.

minu eneseportree on iiveldustunnet tekitav.

täna oli ilus kirjutamispäev, kuid café latted tühja kõhu peale ja ekslemised üha lumisemaks muutuvas linnas muutsid mind hüplikuks, ebastabiilseks. kogu aeg oli tunne, et kukun pikali ja samas tuli tasakaalutaju pidevalt võnkudes tagasi ka.
mu naeratus oli õhtul veel tõmblev.

peale kirjutus-sessiooni margusega hakkaski mul halb end vaimusilmas vaadelda.
millegipärast on mul alati pisut enesejälestuslik tunne sees peale seda kui nalja on liialt palju tehtud. selline higise roti tunne, kes on peale pidu õue tuule kätte jahtuma jäetud.
vastik, ühesõnaga.

samas, "selle jõe" põhjas on üks vaikne ja salajane veevool, mis ütleb mulle, et kirjutamine on hea.
kirjutamine on hea. ja tänane päev oli sellepärast hea.
sest maailmas on hullumiseks rohkem põhjuseid kui terve mõistusega jäämiseks.
(ütles pubekas ja keeldus ümber mõtlemast)

üks asi, mida ma soovin, siiski, on see, et ma muutuksin tähelepanelikumaks. et hajameelsus kaoks kuuse alla minema ja ei tuleks enam kunagi tagasi.
sest muidu ma kõnnin ühel päeval sihitult otse valgesse kaduvikku teadmata isegi, et nüüd olen ma läinud. jäädavalt.

ma ei tea, kust alalhoiuinstinkt tuleb. tõesti ei tea. see on üks asi, mida tuleb veel ühel hetkel lähedalt põrnitseda ja uurida. mikroskoobiga.
sest see on üks paganama kahtlane instinkt. kurvastavalt absurdne ja põhjendamatu isegi kohati.

praegu, aga, on nii, et täna sain less than zero läbi loetud ja ma tean kindlalt, et ma ei tohi iial lasta enda elul jõuda sellisesse seisu, nagu see raamatu peategelasel clay'l oli.
pealiskaudsus on hirmutav asi.
käisin rimis ja valisin parajasti endale suurest külmkapist õiget piimapakki kui ma leidsin end kahe veidra tüdruku pilkude alt. üks neist ütles: "päris kena isegi. kui neid prille poleks."
tüdrukud läksid ära ja mul oli tõsiselt kõhe olla.
ja siis mulle meenusid need tuhanded korrad, mil ma poisse sama kerge pealiskaudsusega tüdrukuid arvustamas kuulnud olen. ja ma ei teadnud, mida muud arvata kui taaskord seda, et pealiskaudsus on plastikust lits.


/---/ wonder if he's for sale. /---/
/---/ you're a beautiful boy and that's all that matters. /---/
/---/ disappear here /---/
less than zero - bret easton ellis

kui ängistus on nii suur, et seda on füüsiliselt tunda pea sees ja kätes, mis vahepeal krampi tõmbavad................. kas see tähendab siis, et mu aju muudab päriselt ka kuju ja suurust, paisub ja tõmbub kokku? ja kas mu südame välisküljele imbub päriselt ka soolast verd, kui ma kardan? kas see libiseb aeglaselt allapoole ja paneb südame läikima?
Kas mu kõhus hakkavad happed tulisemalt aineid ja elemente olematuks söövitama kui mul kõhe on?

ma tahan lihtsalt teada, kas masendus on kehaline režiim või ainult tunne, nähtamatu tunne.
et kas see on nagu õhurõhk, kas see on nagu tänane õhuniiskus. seda ei saa näha, aga see on tajutav.
või on see sinine särisev sakiline elekter närvirakkude otstes.



ah, olgu...
sopane pask.

sellega on minu bloog vist nüüd avatud.
kuigi ma ei tea miks.
eks näis, kuhu jõuame.
eks näis, jah, mis muud...