watch the mellon collies blossom

olime täna kõik vanaisa rahvatantsuraamatu esikal.
vanad sugulased ja perekonnatuttavad andsid mulle ükshaaval teada, et ma olen pikaks kasvanud ja et alles olin ma vat niisugune (<- sellele fraasile järgnes illustreeriv käe põlve kõrgusele panemine).

harjumatu tunne oli sees kui ma ema kõrval vanaisa raamatu lahti tegin.
trükivärske raamatu lõhn tuli ninna.
see oli uhkuse tunne. ma olin vanaisa üle uhke.
ja kui ma tagumistel lehekülgedel olevate piltide juurde jõudsin ja ühe naljaka pildi vanaisast ja vanaemast sealt leidsin (mõlemad rahvariietes, vanaema hästi tõsine, natuke range näoga, ja vanaisa ägeda naeratusega), ütlesin ma emale, et naljakas, et ainult meie teame, millised inimesed nad tegelikult on.

ja siis me naersime.

tegelikult ma ju tean, mida inimesed vajavad ja mis neid rahulolematuks teeb. ma tean, miks tuleb masendus ja miks öeldakse, et kopp on ees.
põhjused on konkreetsed ja väga mitte-üldised.
neid on pisike loetud arv ja nad on selgepiirilised.
neil on olemas nimed ja näod. ma tean neid.
sellepärast ongi nõme teeselda, et kõik on niivõrd keeruline ja sellepärast veeta iga päev tunde käiates teismelise jõmpsika labürintlikke teooriaid elust ja maailmast.
elu põhitõed on lihtsad.
ma tean, mida läheb õnneks vaja.
õnneks on vaja vähe, aga need elemendid on iseenesest määramatult hiiglaslikud.

ja kuigi ma olen varem mitu korda öelnud, et mulle käib närvidele see, et kui lihtsaks ja napisõnaliseks võib elu põhitõdesid taandada, on need ikka ühed jamad ütlused olnud küll.
kui asjade keeruliseks ajamine ei ole mulle siiamaani õnne toonud, siis miks see hea on?
seda on vaja ainult selleks, et oleks põnev. et saaks sõpradega vahetevahel ärevaid öid mööda saata, püsides värisedes ärkvel ja teoretiseerides, filosofeerides mõttesõlmi lahti harutada.
aga kui see mängulik tähendus sellel pideval mõistujutustamisel kaob ja kui sellest ühtäkki elu ja surma küsimus saab, on midagi valesti.
siis on millegipärast peaga vastu seina jooksmine alanud.

.

tuleb püsida elus.
lihtsalt tuleb. kuigi, ma pean kordama, alalhoiuinstinkt on üks müstiline asi ja seda tuleb veel luubiga uurida.
ja ma lugesin praegu pikalt Oskar Lutsu "Sood" ehk "Kirjutatud on..." ja seal ütles Juku kõrtsilaua taga istudes ja Toomasega veini juues, et elu peab võtma nii, nagu ta on.

see oli nagu selgusehetk, mis Juku lausest koitis.
lihtne ja kulunud ütlus, aga see kõlas täna tähendusrikkamana kui kunagi varem.
sest mulle paistab, et nii ongi.

---
aitäh, Merilin, et sa selle kõik mulle meelde tuletasid.
ühel päeval me veel saame asjadest aru.
(:

---------------------------------------------------------------------------------
kohviradio -> nemos : sg - tulen kord jälle (nemose dubleering)
---------------------------------------------------------------------------------

ma tahan, et mu kirjatööd mõjuksid, nagu külm pöial surutud vastu tulist südant.
ja ma tahan, mul on vaja, ma pean kirjutama sellest, mis tunne on olla elus inimesena.
keset kõiki teisi ja kõike muud, mis ja kes maailmas on.

ja kui selgub, et ma olen koletis ja et meie, koletised, oleme vähemuses ja teeme selle ilusa maailma sisse mõrasid, saab neist tekstidest hea uurimismaterjal heaks ja õigesti funktsioneerivaks sündinud psühholoogidele ja moralistidele.

olenemata sellest, kas minust saab keegi, kes teostab end täiel määral endale sobivaimal alal, on mul vaja kirjutada. tunnistada üles, kes me oleme ja teha teised seeläbi mõistvamateks, südamlikumateks, heasoovlikumaks.

ma võin siinkohal eksida, aga ma arvan, et mina ja mu sõbrad ei ole koletised. ja ma arvan, et me võime veel teha nii, et inimlikkusest saaks voorus, mitte allasurutud häbiasi. patt. sitt.

bring out the gimp.

-------------------------------------------------------------
...and you will know us by the trail of dead
-------------------------------------------------------------

kui homme tuleks apokalüpsis, siis oleks juba täna kõik teisiti.
arvestaks siis pigem sellega, et homme saab kõik läbi.
ja teeks juba täna midagi vägevat.

mina lähen näiteks magama!

ps.
"August 1991" on väga hea film.
üllatavalt hea lausa.
ma käisin kinos vaatamas.
nii et 10:45 on hea kellaaeg etv vaatamiseks.

.

head ööd, elektrooniline paber ja inimesed teisel pool klaasi.

viimastel päevadel on nihe tekkinud ja ma olen hakanud inimesi vajama. tunnen lausa, et mul on vaja näha inimesi. on vaja suhelda. ma isegi kardan neid vähem... vist.
võib-olla ma olen enda üksildusele silma hakanud vaatama, muud midagi. võib-olla...


ja midagi imelikku juhtus ka. paar ööd tagasi juhtus minu ja Caitlín Rebekah Kiernan-i vahel midagi halba. ma ei tea täpselt mis see oli, aga see andis päris selgesti tunda.
unenäotasandil juhtus meie kahe vahel mingi raks.
mul oli tunne, et ma käitusin temaga kuidagi valesti ja sain talt kuidagi rängalt karistada.
see tunne hakkab küll vaibuma, aga veel eile oli mul peas halb.
nagu keegi oleks mu alateadvusele haiget teinud.
aimatav ja hägune värk.
aga alateadvus oli häiritud. ja ma kartsin natuke aega miss Kiernan-i.
ja tema pahurat halli bloogi.

ma ei ole ju ühtegi tema teksti veel lugedagi jõudnud ja juba läks meil kisklemiseks.
ometi on just tema see inimene, kelle juurde ma oma blogimisaegade jooksul kõige rohkem linke suunanud olen.
oi, ma juba kibelen "Low Red Moon"-i lugemist.


.x:x.


& nüüd tuleb pateetiline osa, mida oleks parem ehk kirjutamata jätta.

see blogerdamine on nukravõitu tegevus.
ma nagu vahendaksin inimestele mõtteid, aga samas ei vahendaks ka, sest mul pole aimugi, kas keegi seda kõike üleüldse loebki.
keegi vahel vast ikka, aga siiski.
vahel ma ei tea, miks ma seda teen.
ja siis mulle meenub, kui hea meel mul on kui ma kellegi teise blogis uue sissekande leian. inimesed on kuidagi teistmoodi avameelsed selles keskkonnas. ja see on väga väga huvitav.
paljude inimeste blogid tõestavad ja kinnitavad seda, et inimene on inimene. ja inimene on üks glitch'e täis organite ja mõtete kogum.
see on liigutav, lohutav ja ilus, kui üks inimene näitab teisele, et "näe, sa ei olegi värdjas. mina olen ka selline. ja tegelikult on see päris äge, kas sa ei arva?"

jah. see on siiani mind kirjutamas hoidnud. maia teab, et ma olen tahtnud lõpetada.

igatahes on minu jutu mõte see, et minu arust oleks see väga soojendav kui selle blogi lugeja jätaks endast maha jälje ja ütleks, et "mina olin siin." ehk midagi enamatki.
siis ma tean, et ekraani taga on veel keegi.
ja ma ei sosista jaburusi ainult sellele vaiksele kuule, kes öösiti aknast sisse vaatab.

nõme ja piinlik aeg on, sest keegi varastas mu laptopi töölt ära ja nüüd ma ei saa kirjutada nii, nagu ma kirjutasin.
puhka rahus, räpptop.
jää palun vargale kurku kinni kui saad.

.

failidest back-up koopiate tegemine kuulub ehk maailma parimate ideede ladvikusse.
kui mu tekstid oleksid koos masinaga kaotsi läinud, oleks mu närvisüsteemis lühis tekkinud.

nii et tee palun sinagi enda kõige olulisematest failidest ruttu tagavarakoopiad.

homme hakkan vangivalvuriks.

käisin eile "Juliat" vaatamas ja see võttis ootamatult sisemuse tublisti tühjemaks.
naljakas on see, et kuigi ma läksin etendusele koos margusega, oli teatris tegelikult pool kursust.
kõik ilusasti paarides.

mihu teeb minuga seksuaalse orientatsiooni alaseid eksperimente.
juba pikemat aega.
see on nii arusaadav, et tobe lausa.
aga eile see muutus ärritavaks.
mihu on väga kindel, et ma olen homo.
ja kahtlustab ilmselt, et mina ja margus oleme kuum armastajapaar.
homoseks ja kõik muu värk särk.
ütles mulle Draamateatri kohvikus veel, et mul on täpselt see sama klaasistunud pilk silmades, mis pededelgi. kusjuures klaasistunud pilgu all mõtles ta tegelikult pööritavaid silmi.
puhtalt nõme.
aga margus ütles mihule selle peale: "aa, jah, ma olen ka seda raamatut lugenud."

hiljem andis margus mulle teada, et mihu on mind juba suvest saadik imelikult jälginud. maarja sünnipäevast saadik.

.

peale "Juliat" tulid teatrimõtted tagasi, nagu poltergeistid, kelle eest mul mõneks ajaks ennast ära õnnestus peita.
nüüd ma tean jälle vähem, mis minust saab.

mitte keegi ei maininud mulle lapsepõlves, millised enese küsimärgistamised 20ndate eluaastatega kaasneb.
kõik rääkisid ainult puberteedist, et "jaa... oi kui see tuleb, siis on kõik... siis on täitsa lõpp."
bitch please.
kõik mu sõbrad on katki.

ja me ei tea, mis meist saab.
me ei tea, mis meist saab.

.

ma pean nüüd kirjutama.
muidu ma ei taha ennast enam näha.

.

aga jääme nalja pärast ellu.
vahest võtame veel midagi ette.
ah?
kamraadid?


"saatus - sind on hüütud heitlikuks.
ole heitlik, jah."

külmetushaigus lammutas füüsilise tervise müüri maha ja ma näen nüüd selgemalt, mis teisel pool toimub.
ma näen oma vaimset tervist.
ja seda, et mis sellel viga on.

lisaks on haigestunud kehas elades eriti raskesti tunda, kui absurdne ja arusaamatu see on, et inimene on kogu aeg see, kes ta on.
väga veidrad on need tõdemushetked.
vahepeal läheb ju meelest ära kui automaatika sisse lülitub.
aga siis tuleb jälle korraks selline aju-judin, sest selgub, et ma olen ikka veel mina.
ja mitte keegi muu.

.

tere, pisikud.
tundke end hubaselt.

and what is this fascination with wings anyway?

:mis on inglites ja lindudes nii erilist?:


ja nüüd mulle meenub, et tiina kukli ütles meile eelmisel õppeaastal kehatehnika tunnis (tõenäoliselt mingil varahommikul, selles kõige uuemas koreograafide saalis, kui kõik olid unised, paljajalu, dressides ja valudes), et need tiivanukid meie kõigi selgadel on jäänused parematest aegadest.

...ühed ilusamad & kurvemad sõnad, mida ma kuulnud olen.


võib-olla see ongi see, mis kõigil puudu on.
võib-olla sellepärast ongi kõik inimesed (tsiteerides veikot) "sellised vähe lenduvad ja sisemiselt katki."

meil on tiivad puudu ja sellepärast on õudsalt ai-ai-ai.
ja see teeb meid nii tusaseks, et paneb hammustama.
nii teisi kui ka iseennast.


------------------------------------------------------------------------------
...and you will know us by the trail of dead [album] madonna
------------------------------------------------------------------------------

täna siis ühe loengu vahetunnil tahtsin olla nagu päris kunsti-inimene ja teha suitsuruumis suitsu ja rääkida kunstist.
ühe tartu ülikooli kirjanduse tudengiga.

ja kui ma siis peale neid sigarette meie pikast keerdtrepist üles tatsasin, selgus, et gravitatsioon ei ole enam päriselt minu asi.
ja kui ma juba klassiruumis toolile tagasi istusin selgus, et ma kas hakkan sealsamas oksele või kaotan niisama teadvuse.
kõik haises soojade konide järgi. riided, klassiruumi lämbe õhk. ninasõõrmed. kõik.

ja siis ma trippisin kooli koridoris ringi, üritades leida mingit poosi või nippi, mis mind teadvusel hoiaks.
kui ma vetsus istusin, tegi mingi kampsuniga mees vahepeal minu kabiini ukse lahti ja ütles: "oih, vabandust."

aga lõpuks ma komberdasin klassi esisesse koridori, vajusin kõvadele pinkidele ja vähkresin seal hästi aeglaselt nii istukil kui külili.
väga õudne oli olla.
ootasin und. et see keerlev tubakapohmell üle läheks.
magades lähevad ju asjad üle.
higistasin ja külmetasin, nagu narkomaan.
kui ma paigal olin, hakkas nagu parem, aga nii kui ma pead keerasin, hakkas jälle halb.

lõpuks jäin mingisse valgesse transsi.
see polnud päris uni.
lihtsalt "vajusingi ära" mõneks ajaks.
kui elina klassist välja tuli, et telefoniga rääkida, ärkasin uuesti üles.
ja siis ma olin piisavalt terveks toibunud, et jälle kõndida. läksin klassi. tagasi filmitundi. sass naeris ja küsis, et kas ma käisin etv-s vahepeal.
rääkisime muud juttu ka, aga hästi raske oli suhelda. dialoogi pidada. väga vaevaline.
aga ma üritasin.

ja, noh, paari tunni pärast olin jälle triksis-traksis.
nüüd on eluterve tunne sees.
nagu mingil kuradi spordipoisil.
ma tunnen ennast tugevana.
ja jäigana, nagu ma koosneksin ainult kõvadest kontidest ja energiast.

.

sellega loen oma teise katse - alustada suitsetamist - luhtunuks.

mida ma sellest õppisin?

et kooli ja iseenda kirjatööd vajavad tegemist.
ja et lõpeta see kuradi jauramine, lits.

-------------------------
Tool [album] Aenima
-------------------------

okei, see võib mulle väga palju liiga teha.
(tahtsin öelda, et "tappa", aga vaevalt, et ta seda teeks... vähemalt praegu veel.)

aga ma proovin tänasest alates kirjutada vähemalt 5 lehekülge päevas.
viis.

ja seda kuu aega. esialgu.

see sissekanne on ankur.
avalik tõotus, mis rõhuks kohuse- ja vastutustundele iseenda ja teiste ees.

.


see tõotus kõlab päris õudsalt, sest sellest võib jääda mulje, et ma hakkan plastmassi vormidesse valama. mitte ei nikerda taskunoaga ilusaid puidust talismane.

aga üks asi, mida ma olen õppinud, on see, et kirjutamise juures on enese distsiplineerimine tohutult oluline.
ja see pole ainus element, mis kirjutamise raskeks teeb. oh ei.

kuna siiani pole sõnad ise initsiatiivi üles võtnud ja ilma minu abita paberilehtedele jooksnud, arvan ma, et täna algav maraton teeks mind ainult targemaks ja kogenumast.
lisaks sellele, et ta mulle kindlasti liiga ka teeb.

aga kirjutamine on korraga mürk ja eliksiir.
needus ja õnnistus.

ja ma vihkan ja armastan seda korraga.

.

29 päeva 7. märtsini.
tint verre.
& läks.

Do you really enjoy your life?
Do you strive or just float on by?
- Daughter Darling - Things Untold -

.

eksistentsialistlikud ajad. (jah, maia.)
nele hoiatas täna proovis, et ma Camus' "Esseest absurdist" eemale hoiaks. kui ma just mõneks päevaks manalateele minna ei taha.
virko rääkis, et me kõik oleme robotid, kes on programmeeritud talle tegema ja rääkima asju.
ja mitte ühtegi teist kohta ei eksisteeri tegelikult peale selle konkreetse koha, kus tema parajasti ise on.
sest tema on maailma keskpunk ja ainult tema on päriselt olemas.
mingil hetkel läheb ta võibolla hulluks ja võtab kellelgi pea pealt kaane ära, et näha, kuidas see nutikas aparaat töötab.

ja mis iganes.
peale selle koha-olemasolu-mõtte, ei tabanud see lugu mind tol momendil üldse kui miski uus või ennekuulmatu.

.

suudlen varjusid, magan vaimudega.

ja valentinipäev tulgu.
tulgu aga.

veidi väsinud ja uimane.
imetlen uue arvuti kiirust asjade käivitamisel & jooksutamisel.
vahva must masin. küljevõrestike ja sisemise punase tulukesega :)

.

leidsin 2 imelist flash multikat.

1) Final Fantasy A+
meenutab mulle keskkooli.
kõhus oli kõditav naeruvõdin sees terve selle pika loo vältel.

2) David Firth, muusikualiasega Locust Toybox, tegi pisikese muusikavideo.
hämm
ast
av
...

-x-

kõhuvõdinate terviseks.
püüdkem eurovisiooni mitte südamesse võtta.

väsinud olen. ja süda on üliõrnalt paha.
aga kui ma öösel terava trance'i rütmis uinuvat kinosaali mopiga läikima nühkisin, oli sees hea tunne küll, et me margusega jälle kirjutasime. ja ma panin meie esimesele faasile punkti.

kinos oli keset filmi voolukatkestus.
heli ja valgus neeldusid kusagile musta auku ja saal jäi laealuse EXIT lambi kahvatusinakasse valgusesse.
inimesed istusid täiesti hääletult edasi, nagu nukud.
kui aeg peaks kivistuma, siis umbes sellisena see välja näekski.

hiljem sain teada, et neid voolukatkestusi oli Tallinnas mitu. kõik toimusid väga erinevatel aegadel, aga ikkagi täna. ühel ja samal päeval.
natuke rõõmus naljakas tunne tuleb sisse kui ma mõtlen, et STEREO ultramoodne klientuur istus ka mingil hetkel vaikuses ja pimeduses. umbes samal ajal kui kinorahvaski.

tjah.
nele tuli just üleeile Hispaaniast tagasi ja seal oli lund sadanud.
koolid pandi kinni ja inimesed saadeti töölt koju, sest ilm oli nende jaoks värdjalikult külm.
ja ma ei jaksaks siinkohal hakata meenutama kõiki neid uputusi ja värinaid, mis maailma rahvaid viimasel ajal järjekindlalt tasakaalust välja viib.

teate seda id_rev'i poiste laulu nimega "maailm, mille lõpp on mõeldav"?
just see laul tuleb praegu meelde.
ja ma panen selle nüüd käima ka.

.

see müstiline voolukatkestus kandub üle nii minu, marguse kui ka sassi ellu.
see ilus koletuslik voolukatkestus...

aga Elvas oli võluv.
Kristjan on vahepeal kuningaks saanud.
ja ma saan väikese Jüriga väga hästi läbi. mis pidi imelik olema, sest enamasti pidi ta inimesi võõrastama.
ta püüdis mulle päris palju asju ära seletada, aga ma ei saanud mitte midagi aru.
tuleb oodata, kuni ta reeglipäraseid sõnu ja lauseid moodustama hakkab.

seevastu sain ma lõpuks aru sellest, et ma ei saa ennast Elvas uueks leiutada ja siis tervena Tallinnasse tagasi tulla. ma pean end siin pealinnas uuesti kokku panema.
sest Elva-mina libiseb käest ja upub unne samal ajal kui ma poolenisti teadvusel olles klappidest muusikat kuulan ja läbi bussiakna jälgin, kuidas udusse mattunud lumine maailm päikese eredas valguses piirid kaotab ja ühiseks hele-hele-kollakaks kumaks sulab.



päeviku kolmas peatükk on alanud.