watch the mellon collies blossom

kujuta ette, et sa elad uinunute realmis ja see kõige ilusam - see, kes on sinu ihade põhjus - laseb su eriti stiilselt maha, nagu noir koomiksis.

ma ei romantiseeri surma väga tihti üle.
tere. ma olen 20 aastane poiss.
borderline case. (mitte, et ma uhkeldaksin. ja mitte et teised põlvkonnakaaslased samuti piiripealsed juhtumid poleks...)

--

taaskord on põhjust bordelli ukse vahelt sisse lipsata ja rõveroosat natuke sisse neelata.
täitus 7. tuba.

bordellis
on tänase öö seisuga
6 täis kirjutatud tuba.

täna lisandunud tekstid Kara Lynnilt ja maialt on olulised.
.

i'm the idiot for your poetry.
-

ma tahan oma unenägudesse elama minna ja mitte tagasi tulla.



"minaolinsiinweb" läks internetieetrisse.
ja jüri tehtud pildid on enneolematult ilusad. ära jää neist ilma.


--------------------------
i am x - simple girl
--------------------------

ma ei tea, mis minuga toimumas on, aga mul on hea meel sõprade üle, sest nemad toovad mu tagasi kui ma nende lähedal olla saan.

ma ei ole siia paljutki kirjutanud viimasel ajal, sest ma ei taha detailidega tüüdata.
ja ma ei taha sellest kohast teha mureraamatut, nagu ma dakile kord mitte kaua aega tagasi ütlesin.

nii et ma lohisen ja tilgun mööda maad.
ja loodan, et ma ei muutu perverdiks.
ja loodan, et ma hakkan vaikselt saama asju, mis ma tahan.

---------------------------------
einstürzende neubauten.
---------------------------------

-x-x-x-

Melanhoorade Bordelli uks keerati 3 minutit tagasi lukust lahti.
Ja te olete sisse palutud.

Sosistan ette ära, et maja on seest roosa ja ebamaitsekas, nagu lubatud sai.

.

ma ütlen veel niipalju, et üks kaunitar nimega Inspiratsioon - heitlik, nagu ta on - otsustas mõned meie kirjutajad hüljata. ajutiselt, ma usun.
mistõttu jääb Bordelli uks veel mittelukustatuks.
seal on veel tube, mis ootavad tekste.
seal on veel sinule tube.

.

Te olete sisse palutud.

-x-x-x-

.
.

täna avatakse melanhoorade bordell.

ma räägin veel.
varsti.

kergust.

mis mul praegusel ajal on, on kergekujuline masendus ja see kaalub tõesti väga vähe ja ma tean täpselt, millest see tuleneb ka.
lisaks ei oska ma täna inimestega suhelda. ma ei tahaks, et see kogu aeg nii oleks.
pidev logisemine ja sisemine rabedus - need on nõmedad.
ma tahan osata olla inimestega koos. tõeliselt olla nendega koos, mitte lihtsalt meetermõõdusüsteemi järgi läheduses.
"falling out of cars" kipub meeles korduma. see on jälle ühe raamatu pealkiri.
falling out of cars.
taaskord: pole seda lugenud, aga nimi puges raamatupoes mällu.
ja nüüd ilmutab ennast. hõõrub vastu külge, nagu ilus vaim.

ja...
mõtlesin, et kirjutan unistustest, aga ei julge.
ei kirjuta.
aga need on iseenesest kirjutamisega seotud

-x-x-x-

kalli kursavenna marguse uues kodus oli lõbus väike koosviibimine.
margus elab saunas. vanalinnas. päris saunas, mitte metafoorses saunas. koos oma parima tüdruksoost sõbraga.
sauna eesruum on elu-/köögi-/magamistoaks sisustatud ja saunalavale on samuti väike armas ase ära tehtud juhuks kui tuleb tuju minna sauna magama.

seal saunas elas enne üks soome perekond, aga siis nad läksid kõik taisse reisule. täpselt hiidlainete ajaks.

-x-x-x-

chuck kirjutas essee.
kes teab, see vast hoolib, et lugeda.

& head ööd.

paranoiasurin sees alates hetkest, mil "üks vastamata kõne" kinos peale läks ja hollywoodi punaste kiimalaternate alustel nahkdiivanitel klubitümmi saatel lärmama hakati.
peale-00:00-aegsetel linnatänavatel oli ka palju käralist ja uusi poeriideid kandvat noort rahvast.
rabe tunne oli sees. tundlik, nagu lõtv kitarrikeel.

aga see pole midagi hullu.
lihtsalt niisama on. mõtlesin, et korraks mainin.

nii et ma kaotan ennast literatuursetesse keskkondadesse nii palju kui saab.
mõtlen läbi teistsuguste peade.
see on tore.

-x-x-x-

saatke melobordell [at] yahoogroups [dot] com aadressile neid asju, mida te sinna saatma peaksite, aga ei saada.
ärge laske sellel üritusel õnnetuks jääda.

ja kui viitsid, siis the fade.

ma usun, et sa oled tore.


-----
Lisand 13:45:
5 päeva Melanhoorade Bordelli tähtajani!
-----

1 tuba on täitunud ja ma pean teile ütlema, et kui ka ülejäänud kirjutajad sellise proosaga sisse hõljuvad, saab see olema üks ilus bordell, mida külastada. ja miks mitte kauemaks jääda.
sisse end seada. olla ja lugeda.
satiinpatjadel lebades.

levitage sõna, et melanhoorade bordelli toad ootavad täitmist.
see on parem maja kui nime järgi otsustada võiks.
see on.
on.

12 päeva.

x
x
.


kell on 3:03 ja melanhoorade bordell on avatud, aga tühi.
kirjutame selle koos täis. meie ju oskame. meie ju olemegi melanhoorad ja see uhke nikerdistega maja on meie üledramatiseeritud pesa.

kirjuta novell, miinimumiga 3 lehekülge, mille keskmes oleks melanhoor ja tema töö.
ja bordell.

ja siis saada oma lugu aadressile melobordell [at] yahoo [dot] com (lisatud 14.mai'05).
iga novell saab selles majas ühe maitsetult ülekaunistatud toakese.

tähtaeg on 13 päeva pärast 27. mail 2005.
kirjuta, melanhoor. ära lase majal tühi seista.
kirjuta teksti.

käisime terjel külas viljandi lähistel ramsis.
istusime ja seisime õhtu- ja ööpimedas aias, panime ükshaaval terje pere jopesid endile selga ja pepu alla ja tegime nalju lasteaialastest - mihkel, elina, karin ja terje olid kohalikule lasteaiale reklaamvideot filmimas käinud ja põnnidel oli seal parajasti "okasroosikese" näidendi proov käinud. seal tantsis konn viikingiga ja roosipõõsastel oli ka oma tants. prints oli tülpinud ja aeglane ja ei viitsinud oma kepphobusega ringi kapsata, kuigi kasvataja vehkis entusiastlikult oma jalgadega ja ütles "noh!"
seal oli üks heidik-laps ka, kellele ei jätkunud rolli ega kostüümi ja kes oli vist teistest lastest aastakene noorem ka. heidik istus üksi kusagil tagumises pingireas puutooli peal ja oli õnnetu näoga.
aga me tegime muid nalju ka ja läksime natuke üle piiri.
see pagana piir nihkub kogu aeg kaugemale.

umbes veerand kõigist naljadest said peale naeruhoogude vaibumist läbi arutatud ja analüüsitud. õige ka, kui me juba tudengid oleme. ikka tuleb arutada, et mis kohast alates naljakas hakkas ja miks see nii naljakalt mõjus ja mida oleks kehvemates naljalugudes teisiti võinud jutustada.
see oli ka naljakas.

terje punaste pükste ja sinise särgiga tore õde vaaritas meile lauda ja voodikohti katta nii ööl kui varahommikul. lubas puhkusele minna kui me kõik ükskord tallinna poole tagasi oleme põrutanud.

~ 6:30 hakkasime viljandist ramsilt tallinnasse tagasi sõitma: sass, mina, karin ja küka.
sass vaatas tahavaatepeeglisse ja nentis, et tema silmad on nagu tuviv*tud.
kõkutasime naerda.
see oli tänase päeva esimene kõkutus.

reede 13 ja tee äärse puu oksa peal istus must ronk (või vares. mis nende erinevus on?).
ja tee peal oli ka surnuks sõidetud must kass. hiljem möödusime veel ühest surnud kassist, aga see oli juba tallinna pool ja see ei olnud enam must.
eeldused autoõnnetuseks olid igatahes antud.

raadio 2-st lasti chalice'i uut laulu nimega "hitimeistrid" ja ma tahtsin raadiot tänukirehoos emmata.

meie põlvkonnapeenralt on siiski mõned südant hellitavad õied tärkamas.
meil on lapsi, kellele tahaks paisid ja kingitusi teha. meil on andekaid jõmpsikaid.
mu usk sai järjekordselt taastatud.

peale etendust tuli komisjon lava juurde ja surus kätt ja läks ära.
siis ma valasin tehnikarõdul topsi sisse veini ja nele ütles "ohoh" ja lubas mulle hiljem midagi öelda.
siis pisteti põranda-avast roosa vihmavari üles, lisandkirjaga:

.
avaks melanhoorade bordelli?

meil on vaja leida üks suur, vana ja lagunev ja maitsetult ülekaunistatud maja.
ja meil on vaja bravuurikat madami. (Daki?)
ja meil on vaja tänavatele sutenööre.

laineme internetist välja, paneks asjad liikuma?

koolonparemsulg
(jooksen filmitundi tagasi)

"Question and Answer"
Charles Bukowski (1920-1994)
(from the last night of the earth poems)


he sat naked and drunk in a room of summer
night, running the blade of the knife
under his fingernails, smiling, thinking
of all the letters he had received
telling him that
the way he lived and wrote about
that--
it had kept them going when
all seemed
truly
hopeless.

putting the blade on the table, he
flicked it with a finger
and it whirled
in a flashing circle
under the light.

who the hell is going to save
me? he
thought.

as the knife stopped spinning
the answer came:
you're going to have to
save yourself.

still smiling,
a: he lit a
cigarette
b: he poured
another
drink
c: gave the blade
another
spin.


-x-x-x-


jah.
kesse sind siis päästab kui mitte sina ise?



...ja kõik need inimesed, keda sa tegelikult enda juurde ihkad ja igatsed.



mõru maik on man sel lool.

.

"I really believe it's the moments we can't talk about that become the rest of our lives. It's the moments we cannot process by telling a story that destroy us in the end."

The Observer (Sunday May 8, 2005)


see on hea lugu Chuckiga ja Chuckist, eriti inimestele, kes temast veel eriti midagi ei tea.

.

eilne cat sex interruptuse stseen lõppes sellega, et ema pesi kassi ära (sest ta oli ila täis) ja siis Kiti hüppas mu teki peale sel ajal kui ma arvuti taga olin ning vahtis mind väga õnnetu ja pisikese näoga oma märja sorakil karvakasuka seest.
ja kui ma lõpuks pöördusin ta poole, et teada saada, milles asi, astus ta paari sammuga minu juurde ja hammustas mu kätt.

täna käib kräunudes ringi ja viskab mulle aeg-ajalt etteheitvaid pilke.

.

ja ära jäta ennast taevalanguse kartja sõnadest ilma.
vaat, kus reaalsus kadus.

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
cat power [album] you are free --- mille jaak mulle eile kinkis. aitäh, jaak. nii nii hea.
---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

ma pean sellest kirjutama...

kõigepealt olin jaagu juures selle asemel, et monteerida. tegime nalja ja muud juttu ja siis ma läksin 23:35-se bussi peale ja sõitsin kodupeatusesse mere äärde.
kõndisin peatusest üle pimeda muruplatsi, the mars volta kõrvaklappides psühhedeelitsemas ja silme esine hägune (sest prille polnud peas).
ja siis...

ma hakkan trepikoja ust lahti tegema ja märkan silmanurgast mingeid kasse. maja seina ääres, hämaruses.
ja, fakk. üks on all, teine peal. pealmine kass on mingi valge-rohe-laiguline siledakarvaline suli ja alumine kass on meie beež Kiti.
meie süütu kass.
mõlemad vahivad mulle tardunult otsa.
mul pole prille ka peas, nii et ma pole kindel, kas see on päriselt ka tema. ja ma ütlen: "Kiti?"
Kiti vahib endiselt jube ehmunud näoga otsa ja suli-kass ronib oma üheööpartneri pealt ära, astub veidi eemale ja jälgib situatsiooni. Kiti kõnnib väga arglikult ukse juurde, justkui küsides, et "kas mind tuppa ikka lastakse veel?"
ja suli-kass tuleb vaheldumisi lähemale ja läheb kaugemale, justkui kõheldes, et "ei tea, kas ma peaks Kitile head ööd ka soovima ja ütlema, et ma helistaks hiljem, kui ma numbri saaksin või kas ma peaks hoopis selle pika tüübi ees vabandama?"

see oli nii kohutav, et ma hakkasin naerma.
ja väike Kiti oli krampis. häbelik. peitis ennast trepikotta ära.

ta pidi järelikult õue saama niiviisi, et ta hüppas meie 3. korruse rõdult alla.
viskus öhe ja kohe sai. automaatselt.

-x-x-x-

täna tuli mere pealt väga paks ja hall pahvakas udu.
lihtsalt hakkas järsku hõljuma. tuli üle mere poolsete majade katuste siia ja keerles, nagu suits, akendest mööda.
ema arvas alguses, et tulekahju. vanaisa ütles kohe, et see on mere pealt tulnud udu. sest see oli liiga heledat värvi selleks, et põlemis-suits olla.
me tegin sellest pilti ka. jaak andis eile digika tagasi.



sellesama udu sees olen ma nüüd suurema osa päevast püüdnud päästa ühte 15-leheküljelist lugu. see pidi algul olema suur peatükk ja kõik, aga see on niivõrd halli sisikonnaga, et ei kõlba vist isegi novelliks. õudne. halb on olla ja ma ei taha seda enam näha.
aga see pidigi ju niiviisi käima. kirjutad 1000 lehekülge halli sitta ja alles siis hakkab udu kaduma ja värvid tähemärkide seest välja nõrguma.
kirjutad 2 romaani valmis, paned need põlema ja hakkad päris kirjanikuks.

aga mul on kahju sellest tekstist. mul on kahju sellest ajast ja vaevast ja kangetest kontidest.


ma olen viimasel ajal intensiivsemalt hakanud mõistma, et ma kipun öö sügavnedes hulluks minema.
"hulluks minema" - vaat, kus on ülekasutatud väljend. hulluks läinud inimesed on tegelikult hoopis teistsugused. hulluks minemine on tegelikult hoopis tõsisem asi.
aga midagi minuga toimub küll kui kõik on ümberringi magama jäänud.
midagi sellist, et und ei tule ja tahaks rindkere luugid lahti teha ja sealt kaudu välja ronida ja siis õue natukeseks ajaks jalutama minna. või metsa. öösel. mul on maja taga mets.

selle postituse lõpus on kirjas, miks me sassiga paar päeva tagasi vihikut otsisime.

täna oli võttepäev. meil on koolis ülesanne teha ühest kursakaaslasest 5-7 minutiline dokumentaalfilm. loosi tahtel tekkisid väga must-huumor-tüüpi paarid.
üks tüdruk teeb ühest poisist, kelle südant ta umbes aasta aega veristas.
see sama poiss teeb ühest tüdrukust, kes mind natuke veristama juhtus.
ja mina teen mihust, kelle hobiks on minu kompamine, jälgimine ja seksuaalsete orientatsioonide uuringute raames hooti hulluks minemine.

joonas oli operaator ja me panime kõik endale triiksärgid selga ja tegime härrasmeheõpetus-kokasaate. materjali tuli kokku üle tunni ja pärleid sadas klõbinal vastu ühikatoa põrandat.
nüüd jääb üle veel tunni aja muundamine seitsmeks minutiks.
(ja tegelikult ma pean veel ühe muusikalise etteaste koolis üles võtma. mihu ei tea sellest ise midagi. linastusel saab teada.)

.

ja nüüd vihikust.

me otsisime sassiga kõige uuemat vihikut sel rõõmustaval põhjusel, et meie mõlema novellid avaldati seal.
sassi novelli pealkiri on "valentin 2000";
minu - jimi - novelli pealkiri on "viivikal mürk neelatud".
ma räägin praegu vihiku 10. osast, mille alapealkiri on "noori autoreid 2005".
seal on lisaks minu ja sassi lugudele veel chalice'i ja ultramelanhooli robert kurvitza luulesõnu ja veel tekste tekste tekste.
nii et kui sa mõtled, et äkki oleks huvitav lugeda, püüa see raamatupoest üles leida. meie sassiga ei leidnud.

~every word in this post is going to collapse~

nägin täna lugusid.
1)hommikul näitas hollandist tulnud makedoonia naine meile eksperimentaalfilme.
seal oli film, mille tegi üks mees.
mees õppis 6 kuud ühte laulu pähe. 6 kuud. laul on ise väga kuulus: "stairway to heaven". aga mees õppis seda tagurpidi laulma, sellepärast kuluski pool aastat. kui lugu selgeks sai, sõitis ta üheks päevaks londonisse püha pauluse katedraali treppide ette, pani kaamera ja maki käima ning laulis tagurpidi mängivale kitarritaustale tagurpidi lauluviisi peale.
hiljem, montaažis, pööras ta kogu loo ümber ja tulemuseks oligi ühe-kaadriline film sellest, kuidas üks mees tõmbab suitsu ja laulab (nagu aja ja ruumi vahel ära nihestunud inimene) püha pauli katedraali ees laulu "stairway to heaven" samal ajal kui tuvi tagurpidi trepist üles keksib ja inimesed tagurpidi tagasi-edasi jalutavad.

2)sain sassiga kokku ja me rääkisime peaaegu kõigest, liikudes aeg-ajalt uude kohta, olles alustanud etv kohvikus, keskel olnud viru rahva raamatus, edasi olnud apollos ja lõpus olnud apollo ees laua taga, süües aeg-ajalt šokolaadikomme, mida tõnis meile heasüdamlikult kehrwiederi köögist ja kõrvalt lauast napsas.
ma rääkisin sassile, et inimene ei pea oma liiki tingimata jätkama ja et selles ei oleks eriti midagi halba kui inimesed välja sureks. sass oli enam-vähem nõus.
üleüldse liikusime me ringi sellepärast, et me otsisime kõige uuemat vihikut.
hiljem ütlen, miks.

3)läksin no97-sse ja see on nüüd täpselt see põhjus, miks kõik selle postituse sõnad kokku varisevad (kuigi mulle meeldib sõna 'collapse' rohkem... kõlaline kirjeldusjõud on tugevam).

- värisemine

- kerge jutustamine teatri ees peale etendust (peamiselt) veiko ja otiga.

lisalugu- jaak küsib mu'lt umbes kuu aega tagasi laseringis, et miks kõik näitlejad kogu aeg näitlema hakkavad kui nendega rääkima hakata. ma ei mäleta, mis ma vastan, aga praegu ma vastaksin, et sellepärast, et läbi mängu saab inimene väljendada ennast ükskõik kuidas ja see tundub mulle loomulikumana kui see, et inimene väljendab ennast kogu aeg ja alati ainult ühte moodi. ma arvan, et üks inimene ei ole tegelikult üks inimene. ma arvan, et üks inimene on ükskõik kui mitu erinevat inimest. valigu ise. ja näitlejad teavad, et nad võivad olla keegiD teiseD kui olukorra hetketunde pärast tuleb isu olla korraks keegi teine.
(natuke loll jutt, aga hea, et sa alguses ette hoiatasid, et iga sõna selles postituses kokku kukub - toim.)

- bussiterminal. üks väike hüperaktiivne poiss sinise dressipluusiga, kes alati sööb krõpse või komme ja kellest ma pole varem siia millegipärast midagi kirjutanud, tõukab suurtele seinaäärsetele raamitud fotodele hoogusid sisse, et need kiiguksid. kiiguvadki.
ta pillab mitu korda sõiduteele sebra peale komme maha ja muudkui korjab neid uuesti üles. vahepeal ta jookseb minu bussipeatusesse ja ronib mu kõrvale külma toru peale istuma. kõlgutab jalgu natuke, hüppab maha, lööb käega ühe patsu vastu toru ja jookseb jälle sebra peale komme pillama.
ma siis vaatan seda kohta, kuhu ta just patsu lõi ja kahe toru vahelisest praost paistab oranž kommipaber.
siis ma vaatan selja taha sebra poole ja poiss lihtsalt passib seal, ootab keset sõiduteed seistes bussi.
ma kardan, et ta jääb bussi alla, aga siis ta jookseb sõidutee pealt ära.

- bussiterminal. nahktagiga ja õlgadeni rippuvate mustade juustega noormees karjub maruvihaselt arusaamatus keeles ja kõnnib sõidutee peal edasi-tagasi. sõber kõmbib talle järele, püüab midagi seletada. aga vihane noormees kõnnib hästi vihaselt eest ära ühte kaugemasse bussipeatusesse. ma arvan, et ta hakkab seal kellegagi kaklema.

- bussiterminal. vihane poiss ja sõber ja veel üks sõber (kõik väga kurja väljanägemisega) tulevad minu bussipeatusesse ja ma arvan korraks, et nad annavad mulle peksa.
ei anna. läheme koos bussi peale.

- bussiterminalist väljasõit. hüperaktiivne väike poiss istub põlvili bussi kõige esimese üksikistme peal, kõht seljatoe pool, ja vaatab järgmisel istmel istuvale tädile otsa. tädi vaatab muid asju, väldib ebanormaalset silmsided.
poiss hüppab istme pealt maha ja jookseb bussi tagumisse osasse ja sealt tagasi ette. niiviisi paar korda järjest.
seejärel istub poiss minu ette (trügides ennast ääre pool istuva pleieriga poisi jalgadest üle).
hüperaktiivne poiss vaatab vahepeal taha ja ma kujutan ette, et ta hakkab hüsteeriliselt röökima, kui ma ta nime küsin.

- bussis tallinna hotelli juures. ma vaatan taevasse ja taevas on tumesinise ja lillaka poole tumenev, hämarduv. ja ma vaatan, et tumedam osa oleks nagu suur kate patjadest.
patjadest.

4)ja ma mõtlen ja mõtlen, et ma peaksin oma mõtted kirja panema ja samas ma ei taha mitte midagi rääkida ja ei tahagi mitte midagi.
ja samas meenub mulle, kuidas ma päeval sassile kerge südamega rääkisin, kuidas inimesed ei pea tegelikult tingimata paljunema ja et selles ei oleks eriti midagi halba kui inimkond välja sureks.
ja ma ei saa öelda, et ma tagantjärele mõeldes enam endaga nõus ei ole. aga ma ei saa praegu aru, kuidas ma sain midagi sellist öelda.

-x-x-x-
see kõik juhtus täna päriselt.
mul on juba praegu kahju, et tänane siinne tekst nii võltsilt ja küündimatult kõlab.
-x-x-x-

~ja iga sõna selles postituses variseb kokku. no97 pärast~

on see kole kui need lingid üleval on?

eilse teatri muljed ujuvad veel sees.
pärast päevast kirjutamise spurti oli suhtlusvaim nii uimane, et ma ei kutsunudki kedagi endaga kaasa. ma lootsin, et äkki leian teatrist kellegi hea inimese eest.
ja oligi nii.
mu kunagine klassiõde oli seal ühe karguga ja kargu käepidemel oli punane helkur küljes.
ja karl ja rainar olid seal. etenduse lõpus võtsid nad pikema tüdruk-näitlejate embamise ette. poistele ei andnud nad midagi. tüdrukud, seevastu, said neilt isegi lilli.
ja argo ja marion olid seal. ott oli seal.
teatris on alati häid inimesi ees ootamas.

igatahes oli jube hea pärast kirjutusreivingut draamateatri väikeses saalis beeži köiemetsa ära kaduda.
hea maik jäi kurku ja suhu. siiamaani on head maiku tunda.
"suveöö unenägu"... ma korraks mõtlesin, et kas shakespeare'i vaim oli ka äkki saalis. tal oleks väga veider ja erutav vaadata oma teksti tegu ja nägu 21. sajandi teatris.

jah. seda pidingi ütlema. et seal oli beež köiemets, millest välja tulles jäi hea maik suhu.

-x-x-x-

teistes uudistes veel niipalju, et ma mõtlesin välja, miks ma kirjutan kirjutan seda, mida ma kirjutan kirjutan.
kõigepealt on tung.
aga sellele lisaks on see nagu olukordade ja sündmuste intensiivne läbi elamine, mis loodetavasti teeb mind edaspidi teatud torgete vastu immuunse(ma)ks.
nagu tuulerõuged. võtan vabatahtlikult pisiku sisse ja lasen sellel ennast näksida kuni tal jõudu jätkub ja astun siis haigevoodist terve(ma)na välja, teades, et tuulerõugeid ma enam ei saa.

wishful thinking.

-x-x-x-

2 märkust iseendale:
- ma ei tohiks nii palju kir-kirjutamisest rääkida. loll kohmetu tunne tuleb. ja laused sel teemal ei ütle teistele otseselt midagi.
- ma peaksin blogikujunduse korralikuks muutma. roosatamine ja mummutamine elasid oma napid ajad ära.