watch the mellon collies blossom

x

elva puu.
pildi tegin siis kui nüüd äsja elvas käisin ja kristjani vanemate maja ees muru niitsime.

white stripesi kontsert oli madin.
see oli nii hea, et ma olin kohati lausa kurb seal lava ees. ja praegu, kodus, ka.
mul on siiani veidi selline tunne, nagu ma oleks jacki ja megiga tülli läinud, sest nii hea kontsert oli lihtsalt.
on see mõeldav? ma ise mõtlen, et samasugune efekt võib olla armastajapaaril, kes peale eriti vägevat seksi linadel kõrvuti lebades üksteise peale natuke solvunud* on isegi.
(*sõna muudetud ülepingutuse vähendamiseks)
aga ma pakun huupi; ainult arvan nii. ma ei tea sellistest asjadest mitte midagi. tegelikult.

white stripesi kontsert oli punane.
ja publik oli eestimaiselt puine. aga mitte kõik.

no more rambling. aitab.
kuulan Tom Waitsi ja olen kurb. kõrvad vilisevad.
higist läbinisti niiske maika ja t-särk kuivavad rõdul. tagi on esikus pahupidi pööratult nagis.
ja meil on karolini ja mariga nüüd salaühing. mille sihiks on kontserdist (mirellile) mitte rääkimine.

.

ma olen, muideks, endiselt Punase Hanrahani novelli mõju all.
ja ma loen seda veel. sest see on hämmastav.
ja mahlarikas, nagu üleküpsen'd puuvili.

elvas oli moment.

kristjan vaatas ja istus vaikides. liikumatult.
"millele sa mõtled?" küsisin.
"ma püüan mitte millelegi mõelda."
naeran. "miks?"
"mõtlemine tekitab stressi. mida rohkem sa mõtled, seda rohkem tekib stressi."

ja täna, ~3-4 päeva hiljem pealinnas, mõtlen ma, et mis süsteem see on?
kas ongi siis nõnda, et
a) väldi pikki mõtisklusi, juhindu instinktidest ja liugle. lase pasal mööduda nii, et ise ei märka.
b) mõtle hästi palju, adu ja tunneta valude summa raskust ja varise selle all nõrkusest kokku.

kas ongi nii või?
sest kui on, siis on valik väga kuradi nadi.
kui sa oled hea inimene ja tahad ka ümbritsevat maailma heaks ravida, siis sa ei saa ju lasta pasal endast mööduda niiviisi, et sa ise seda ei näe.
aga kui sa otsustad seda näha, siis see hakkab sind puudutama.
ja kui negatiivne mass hakkab sulle peale valguma, hakkab sind määrima, siis sa leiad end kohe-varsti b) rahva seast.

que pasa with that??

-x-x-x-

ma räägin seda kõike selleks, et kuulutada avatuks Melanhoorade Bordelli numbritoad.
#12 - esimene poeet meie roosas majas;
#13 - Punase Hanrahani kauaoodatud proosarõske ruum...

viimane tuba. on niivõrd lummavat auru täis, et nahk leemendab kui sealt välja saab.
kui saab...

mul oli isegi tung #13 tekst enda blogisse copypasteda. aga bordumaja ja internetilehekülg on 2 erinevat asja.

-
tndplkk

**lisalugu (22:42):
kuluaarid ootavad sahinaid ja sosistamisi.
aitäh, andrisele, kes ruumi ehitas ja aitäh dakile, kes värvis seinad ära, nagu vaja oli.
nii et sahise ja sosise.
anna autoritele teada, mis nad oma tekstidega sulle tegid.
et neil oleks põhjust veel kirjutada.

blink, boy, you're back.

kristol oli täna 21. sünnipäev ja tema ja siret lähevad nüüd mõlemad ära pikemaks ajaks.
õnnis äraolek. ma tean seda. olin seal äraolekus veel enne 5:00am-i esmaspäeva hommikul.

puistage tähetolmu.
siis saab seda ninna tõmmata kui pea norgu vajub.

ma veel kirjutan ja postitan.
tindiplekk tagasi tallinnas.
.

mändide all.

...
olen hellenurme külas elva lähistel.
jaanituletsen, sünnipäevatan, pulma-aastapäevatan.
vesipiibun läbi veini suure rõdu põrandal. ja toidan sääski.

avarust on.
ja kui me mööda tolmust teed puude all kõndisime ja kui ma vajuva päikese soojatoonilistest kiirtest värvunud pilvelina luiteid vahtisin, tundus, et kõik võib veel korda saada.

kõik võib.
...

ma tajun, et siin lehel on viimastel aegadel igav ja mu spider-sense annab mulle vihjeid lähitulevikus aset leidva kohta.

mul on tunne, et ma hakkan varsti ära kaduma.
mul on tunne, et mul on praegu 27. kuupäevani sõber S.-i korteri võtmed, kus osaliselt saab juba kadumist käivitada.
ja mul on tunne, et varsti läheb asjaks, sest muidu ma võiksin lihtsalt lamada ja lae poole vaadata. oodata, kuni see mulle peale kukub ja kõik läbi saab.
niimoodi, et erilist mõtet kogu sellel asjal polnudki.
kogu sellel elu asjal, ma mõtlen.

.

täna nägin "bätmäni". vägev oli. hämar.
ja pangakaardi jätsin cc plaza pangaautomaadile mälestuseks.
10 päeva pärast annab tagasi.

ja täna käisime margusega "naist mustas" kaemas ja draamateater tundus tühi.
nagu kõik peale lutsepa ja suka jookseksid suvistel rohuväljadel ja sinise taeva all ringi nii, et tuul käib riietest läbi, aga haigeks ei jää.
publiku aplaus oli vägevaim, mille tunnistajaks ma eales olnud olen.
mis on veider, sest ma ei tajunud seal atmosfääri enne lõpuminuteid.
"nm" oli õhkkonna poolest sama tühi kui teatrimaja ise. aga sukk ja lutsepp olid hirmhead. austus, austus. ilma naljata.

kui ma margust balti jaama saatsin, siis laial tänaval oli õhus - jah, seesama, nagu ikka - loomade farm.

.

ja maia juures oli eile kaunis.
ma tahtsin sinna endale ühe suure sigari kaasa osta, et saaks ühe noore lõpetajapreili juurest teise juurde jalutada ja targutada, rääkida elust ja tulevikust.
aga sigariost jäi hilja peale ja jäigi üldse ära.

tegin ühe ilusa pildi.

.

need blogimõtted pole ilmselt suvel enam nii köitvad, sest õueõhus on palju põnevam hullus.
aga teid ma loen.
teil ma olen nagu narkar süstla otsas.
teid, süstlaid, on kokku 4.
ja teie olete mulle sama köitvad kui need suvised hilised õued.


----------------------------------------
xiu xiu - little panda mcelroy
----------------------------------------

värske metsaõhu ja meretuule väsimus on sees.

kui ma hommikul sadama poole teele asusin, olin ma ainuke inimene tellitud reisibussis.
aga tagasi tuli meid sealt terve kari. õhtul ja sama bussiga. siis oli juba teine tunne sees.
rõõmsad ja ulakad looduse lapsed olime siis.

metsik loodus teeb head.
istuge puupakkudel, küpsetage midagi. jooge topsist või kruusist veini, kalja.
astuge oksadest krabiseval sammalmaal kuivanud puude rägastikus.
tehke murtud puutoigastega mõõgavõitlust. (mul on sellest nüüd pea tiba katki, aga mis siis? ise hakkasin maritiga tõmblema keset metsas ekslemist.)

ah, mis siin seletada.
kes ei teaks, et vahel annab metsistumine tahet, jõudu. uut lootust.
elu ja nii.

mul on üks viga veel, millest ma vist kirjutanud ei ole.
mul on nii, et ma ise viitsin sellistesse kohtadesse minna alles siis kui ma juba kohal olen.
teisisõnu, mul on peaaegu alati raske ennast harjumuspärasest keskkonnast välja tirida.
ma jonnin iseendale vastu.
sellest tekkis ka see 11:11 olukord. mina kavaldas minu üle.
dr jekyll & mr hyde.
jack & tyler.
see on see teema, et karjud iseendale: "lase lihtsalt lahti!" ja siis jonnid kohe iseendale vastu ka.

.

mul oli just veider elamus.
vaatasin emaga "monster's ball"-i soome neljandalt.
seal on üks harukordselt pikk seks-stseen ja täna oli esimene kord, kui selline asi ilma vanemlikku piinlikkust peletavate kommentaarideta üle sai elatud. rahulik, mõtlik vaikus oli.
peaaegu tõsiseltvõetav filmi vaatamise õhkkond.
& ma ei taha rääkida, mis juhtus ükskord kui mind "eyes wide shut"-i vaatamast tabati.

"monster's ball" on väga hea film. raskekaaluline, nagu must raudtellis.
ema ütles ühel hetkel, et: "tead, mis huvitava asja ma praegu just avastasin? kui filmis tahetakse sinu tähelepanu mingi tegelase peale juhtida, siis ülejäänud pilt läheb selliseks uduseks... nagu märg kaamera. kas see ongi meelega nii tehtud või?" mina: "jah." mum: "ma arvasin, et see oli operaatori näpukas."
inimesed, kes ei tegele filmitehnika ega dramaturgiaga ütlevad vahel selliseid asju.
ootamatuid asju. vahel naljakaid, vahel ärritavaid asju.

ja nüüd ma jõudsin ringiga kõikide suhtlusvõimeliste inimesteni.
sest nad ütlevad vahel ootamatuid asju.
ja vahel naljakaid. ja vahel ärritavaid asju.

.
.
öö
.

ma pidin täna hommikul rändama pedasaare nimelisele asustamata maamügarale, sest seal tähistatakse virko sünnipäeva.
aga.
ma ärkasin äratuse peale kell 8 ja mõtlesin, et miks ma nii vara? ja siis ma sättisin telefonikella 11:11-ks piiksuma.
puhtalt sellepärast, et see tundus lahe kellaaeg olevat.

tähendab, ma ärkasin üles ja sain aja reeglitest valesti aru.
ma ei saanud aru, et buss väljub tegelikult kell 10 kullo kultuurikeskuse eest ja et mind ei hakka seal bussis olema kui ma kell 11:11 ärkan.

ja täna ongi olnud kurb väike päev.
võtsin hambakliinikust proteesiliimi, et ukule soome saata.
koristasin oma tolmuse nurga ära.
kõik. ongi hilisõhtu.

.

homme hommikul lähen ise ka saarele.
kahju ainult, et öösel murututtide otsas magada ei saa.

ma ei taha ühtegi päeva niiviisi tuulele loovutada.

kuuldeka põhiosa sai tänasega valmis ja nüüd ma istun pisikese lcd ekraani ees pimeda kino nurgas. selja taga käib "old boy" brutaalsusmäng ja mul on tobedalt igav.
tobedalt igav.

-x-x-x-

mu kõht on lõpetanud värisemise. kummarduda ei saa, et üle ääre kõlkuvatest jalgadest mööda vaadata, aga polegi ju vaja. katsun rinnataskut, aga kurat, mu suitsud said ju otsa. klõpsutan välgumihklit üks, kaks, kolm korda ja siis viskan alla tihnikusse. põnn võiks nutmise lõpetada.
"nägid?" ütlen. "niimoodi viskagi."
tema põsed on pisaratest määrdunud lausa. huuled tumepunased, nagu kirsid.
"põnn..."
"lind," nuuksub ta. "saad sa aru, see on lihtsalt lind. ta ei pidanud täna ära kuradi kärvama."
"ta oli haavatud. ta oli juba enne haavatud, põnn, raudselt. ükskõik kes oleks võinud talle siin peale astuda. või temast rattaga üle sõita. oleks mina sinust eespool sõitnud..."
"aga see olin mina," ütleb ta. "mina sõitsin temast üle. ja ta suri ära."
"palun viska ta alla," ütlen.
ta silitab oma näpuga linnu punnis läikivat musta kõhtu. ma arvan, et ta laulab talle midagi. või mõmiseb midagi. linnule. see on liiga kõhe, raisk. ta on ainult 11-aastane.
"anna ta mulle," ütlen.
"sa viskad ta alla."
"ei viska, lihtsalt anna."
ta libistab linnu kaalutu keha oma peopesalt minu peo peale ja pühib randmega oma lörisevat nina. linnu (-vist mingi beebivarese-) suled on turris ja ta näeb haige välja. nagu tal oleks palavikuhigi keha peal. aga ta on rohkem kui haige. ta on lõppen'd. korraks mõtlen võimalikele linnuhaigustele, mis ma ta'lt saada võiksin, aga põnn ütleb:
"anna tagasi."
"miks?"
"sest sa vaatad teda nii imelikult."
"ei vaata imelikult."
"vaatad küll. sa vaatad teda, nagu ta meeldiks sulle."
linnu tiib on poolik. ma ulatan väikse surnu põnnile tagasi. ta silitab teda edasi.
"mõni kass murdis ta varem maha," ütlen.
"kust sa tead?"
"vaata tiiba. see on poolik."
"kust sa tead, et mina seda pooleks ei sõitnud?"
"ma ei teagi. ma arvan," ütlen. "kassid murravad linde maha."
"kuidas kassid linde kätte saavad?"
"saavad, noh. ma ei tea. ma ei ole kass."
põnn vahib kaugusesse. vahib eemal laiuvat merd. vahib kajakaid. ja ma loodan, et ta ise alla ei hüppa.
"viska ta alla," ütlen.
ja ilma uue kahtluseta heidab põnn linnu õhkupidi eemale ja ta hõljub seal veidi ja kukub siis keereldes alla, läbi kõrgete puude lehtede.
"näed," ütlen. "tubli. sa andsid linnule viimase lennu."
ma tõusen ettevaatlikult püsti. pühin tagumikku tolmust, rohutükkidest.
võtan põnnil käest kinni ja ta tuleb samuti äärelt ära.
me istume ratastele ja liigume siit aeglaselt üle pehme mügarliku muruplatsi, kuni maanteeni. nüüd saab kiiremini sõita.
"kõik on korras," ütlen.
"ei ole ju. ei ole ju."
"lähme poest läbi. ma ostan sulle, mida sa tahad."
"ma tahan, et ma ei oleks sellest linnust üle sõitnud," ütleb ta. "ma tahan haihtuda."
me pidurdame kruusatolmu saatel ja pood on veel 10 minutit lahti. 9 - 18 ütleb ukseklaasi silt.
"see oli õnnetus," ütlen.
põnn vahib asfalti. togin teda korraks vastu õlga.
"kuula nüüd. see oli õnnetus. ja kass tappis ta juba enne ära."
"see pole kindel."
"kuula. ühel päeval ei pruugi sa tänast isegi mäletada. see läheb üle. ühel päeval oled sa kena, suur ja heasüdamlik poiss ja sa ei pruugi isegi mind enam eriti mäletada. võib-olla me ei satu enam koos suvilatesse tulema kui me vanemad oleme. võib-olla me ei näe enam või ei räägi enam. aga parim, mis sa teha saad on hoolitseda selle eest, et sul jaguks teistele plaastreid ja paisid. ja püüa mitte ise tahta kedagi vigastada. jäta lihtsalt see meelde."
"nii et mina olen ikkagi süüdi, et see lind surma sai?"
"ei..." ütlen. "sa said aru küll, mida ma mõtlesin."
me vaikime veidi. peaks sisse minema enne kui pood kinni pannakse.
"okei," ütleb ta. "mis me ostame?"
"jäätist."
me astume kaks sammu ukse poole, aga siis ta peatub.
"mida?"
ta lööb mind rusikaga vastu ribisid.
"sa oled nõme ikkagi," ütleb ta. "sulle meeldis, et see lind selline oli."
"ei meeldinud. lõpeta ära."
"ja ära mängi, et sa nii tark oled. sa ei ole nii vana. sa oled neliteist ainult."
"vanem kui sina."
"see ei loe."
"ma olen tüdrukut suudelnud."
"suur asi. mis sa mulle ostad?"
"mida sa tahad?"
"jäätist."
"ostame siis jäätist."
me läheme poe uksest sisse ja kelluke kõliseb.
selliseid asju juhtub, aga ma ei saa kedagi ajas tagasi saata. nii, lihtsalt, on. me oleme inimesed.
me tapame, vahel. kuigi vahel võiks mitte.

-

õu boi... kui ma eile magama sain, oli selline tunne, et ma vajun läbi padja madratsi sisse.

.

täna kuuldemängustuudios:


minu papud, virko papud, nele papud (ilma jalgadeta).


telgistseeni vaatepunkt.


sikksakksein, sikksakklagi ja veidrad torud, mis v-o annavad meile õhku?

.

.
nele ütles mulle eesti raadio kuuldemängustuudios, et mul on silmad punased.
ma pean magama, ma arvan. mu pea ja kondid arvavad.
-


mul on lugusid rääkida, aga ma ei tea, kas ma leian sõnad üles (pea on tihe ja naljakas, veidi palavikulikulaadne isegi) ja ma ei tea, kas sa viitsid kuulata.

eile oli filmide linastus ja me nägime hästi palju filmitudengite ja audiovisuaalse meedia tudengite filme.
enne seda linnas r-kioski ees bussi nr. 17 oodates ilmus karolin välja ja tuli kaasa.
spontaanne.
igatahes, režii õpetaja pani mulle kokku a (liisinguga) ja operaatorielu õpetaja pani mulle b (väga pikaajalise liisinguga), ja see film on nüüd, nagu ta on. õpetlik kõigi oma stsenaariumi- ja valgustehnika- ja montaažitunnetusvigadega jne ja kämp, vist, nii et elagu ta.
ja mul on hea meel.


peale linastust oli aga laia tänava koolimajas pralle, millel puudus kava, sest kõik loodetud bändid jäid ebanõusse.
sellepärast oligi nii, et peale seda, kui ma eesti raadiost (kuuldemängu proovist) viimaks kooli jõudsin ja margust sedasi vastu kaelas rippuvat võtmekimpu lõin, et mu parema rusika nukile pisike veretilgake kerkis, küsis ta mult, et: "tahad ennast minuga koos lolliks teha?"
-
me läksime alla koreograafide saali ja sel ajal kui margus makile voolustepslit otsis, istusin ma käsitugede all toolil ja kuulasin, kuidas lavaka omad radioheadi tegid.
see on üldse üks meeldivalt korduv asi. samal ajal, kui ma oma kämpfilmi tragöödiastseeni ette valmistasin, sai samuti avatud akende läbi linnateatri radioheadi kuulata.
vahepeal tuli jaak akna peale ja siis ma olin nagu: "kuula. nad teevad seda lugu..."
ja vahepeal ma käisin mööda maja ringi ning võtteruumi tagasi jõudes oli kristjan nagu: "nad mängisid 'just'-i".
mulle meeldib niiviisi.
...
igatahes. margus küsis mult, et: "tahad ennast minuga koos lolliks teha?"
ja siis me olime koreograafide saalis ja ma püüdsin margust süüdistada minu nukivigastuses. (ei õnnestunud. me mõlemad teadsime, et ma lõin täiesti niisama.)
ma ütlesin veel, et see oli enesekaitse.
margus ütles, et jajah, parim enesekaitse on ju rünnak.
mina ütlesin, et täpselt.
vähemalt umbes nii see dialoog käis.

siis pani margus mingi kohutava trance loo mängima, mis algas umbes 7-sekundilise hüpertrummibiidiga ja jätkus siis harjumuspäraselt.
ja siis me tekitasime moderntantsukava.
ja läksime üles, ajasime inimesed saali kokku ja avasime peo, lugedes väga väga võltsi ehtsusega paberilt eurovisioonilikku tervituskõnet.
(jim: kahju, et keegi esinema ei tulnud. me peame vist kõik koju saatma, sest mis pidu see ilma esinejateta ikka on.
margus: aga kuule, jim. mul tuli pöörane idee. mis oleks kui esitaks praegu ühe tantsu?
jim: sa mõtled nagu täiesti lambist või?
margus: nojah.)

nii see läks.
peale pöörast tantsu, mis kätkes endas kohati justkui juhuslikke sünkroonliikumisi, kuulutasime välja ülesande: kõik kursa omad pidid meelde tuletama oma esimese aasta jõulueksami paarisetüüdid ("ma jätan su maha" ja "me saame lapse") ning alates 23:00st neid esitama hakkama.

ja üritus hakkas elama, nagu uue südamega operatsioonipatsient.
me ujusime kurbusevabas nostalgias ja naerus.

.
ja siis juhtus midagi, mida pole tükk aega juhtunud.
üks tüdruk juhtus. üks kavala liikumise ja hirmutava pilgunutikusega tüdruk. üks viljandi kooli näitleja, kes mängis mihu (kursavend; pealesunnitult personaalne seksuaalsuunitluste analüütik) filmis ühte iseendaga päris sarnast plikat.
ta hakkas mulle korda minema ja juhtus see, et ma olin jälle 13. ma taipasin, et see värk on sama.
13 ja 20: põhisätted on endiselt samad.
boy sees girl. girl looks at boy, boy starts tripping around, thinking of stupid things to say that wouldn't sound so stupid. meanwhile, girl meets badass hiphop boy on dancefloor. boy feels dumb, incompetent, 13 all over again. boy proceeds dancing with classmates, all the while staying close to girl with hiphop boy but that never leads to anything at all and soon boy thinks that his irrational fear of talking to nice girls has become so old, it's no longer a matter of being shy - it's a matter of bad taste.
anyway.
party ends and boy goes down the stairs. girl sees boy descend down staircase and says good bye, t'was nice getting to know you. boy says, well, we didn't really get to know each other, did we? girl says, we can now say hello to each other if we ever happen to meet on the streets. boy says, yeah, and you can even cuss at me if you want. you can tell me to go fuck myself.
girl seems surprised, but joyous nonetheless.
now we know each others' names. and i know that i'm still the same.
yep.
same ol' jim.

moskva juurde sai takso tellitud ja koos filmitudengitega kodude poole sõidetud.
lõpus läksin ühe filminoormehega, kes juhtumisi elab väga lähedal, mereäärse bussipeatuse juures taksost välja ja ta palus, et ma oma kroonise mündi ja (~)50 senti temale annaks.
ta andis 2 kroonise paberraha vastu.
ütles, et ta kogub rauda. ma tahtsin teada miks, aga ta puikles natuke.
siis ütles, et tal on plaan koguda laekatäis eesti münte ja sente ja siis visata see laegas kariibi merre.
väga elav plaan. naeratama paneb.

.

ma olen vähe maganud. montaažiööd ja nii.
ja täna hommikul jäi samuti magamine 4&poole tunniseks, sest õ fraktsiooni naljatõprad tahtsid hommikul lennujaamas võtet teha.
nii et tegime võtet.
ja peale seda trampisin eesti raadiosse, et nelega koos 5 tunniks kuuldemängustuudio heli imevate sikksakkseinte ja lae vahel ennast teiseks rääkida.
see on koht, millest ma tõenäoliselt veel räägin, sest teist sellist kohta ei ole, nagu seal.
ma olen seal veel tihti ka. iga päev nädala lõpuni.
mängin häälega. see on väga põnev mäng, ausalt. väikelapselikult põnev ja äge.

-x-x-x-
anyhoo.
tänane päev tõi halvava kõlaga õuduslugusid vägivallast sõprade ja tuttavate seas ja siis tuli jälle nõrgukese hipi tunne. vist. see, et "what's so funny 'bout peace, love and understanding?", nagu ühed laulusõnad käisid.
kuigi ma ei saa või ei või enam vägivalda inimloomusest eraldada. see on sisse ehitatud, eos. ja ma arvan, et konsenuaalne vägivald või vaenulikkus on tegelikult põhjendatud ja mitte-halvav. mitte-kahjulik isegi.

jah, on küll nii, et seda teemat saab veel edasi jälitada, et mingil hetkel s&m-i ja sääraste suhtlusvormideni välja jõuda.
aga mul pole põhjust sellest edasi rääkida. pole ühtegi põhjust sinnani jõuda.

mu silmade sees on veidi liiga soe klaasvatt ja kael ei saa pea kaalust enam väga hästi aru. mu pea on nüüd naljakas, nagu ma vist alguses ütlesin.
nüüd on nii ka, et ma ei oska reaalsusest lugu pidada. midagi arvata. magamatus teeb nii. daki teab. teised ka. monitori ümbritsev riiul võiks praegu isesüttida ja sellest poleks suuremat lugu.


'-.-'

aga vägivallast veel.
kolbaga raamat on põrgu poole teel olev ilu.
ja seal oli üks hetkestik täna. üks niivõrd kurb hetkestik.

seal raamatus on üks väga katkine mees. terve triloogia räägib sellest mehest ja valgete kaantega + kolba pildiga raamat on triloogia viimane osa. see väga katkine mees satub ühte kohutavasse majja, kuhu viiakse ühel hetkel sunniviisiliselt ka üks blond 5-aastane jõmpsikas. ta röövitakse ühest teisest kodust ja viiakse sinna kohutavasse majja.
üks neetud-õel rikas mees, kelle kodu see maja on, tekitab poisipõnnile ühe kiire ja lihtsa visuaalse nipiga trauma, mis jääb tõenäoliselt kestma. poisipõnn kuseb pidžaamapüksid täis.
ja siis see väga katkine mees krabab poisi ja jookseb temaga vannituppa, püüdes teda abitult rahustada. ta paneb poisile vannivee jooksma ja teeb üleliigse vahusiirupiga vee roheliseks.
ja siis ta püüab jõmpsika mõtteid mujale ajada, meenutades ühte vana lasteraamatu riimi.
siin on see, mis nad rääkisid...

[hell's half acre, p. 262]

Would you, I say. Would you could you in a box?
He stands there, breathing.
Not with a fox, he says. Not in a box.

südant murdev.
ja ma võin sulle selgitada, miks, kui põhjus praegu ebaselgeks jääb.
ainult küsi.
ja ma arvan, et kui sa terve seesinase sissekande selle punktini läbi lugesid, oled sa veidralt motiveeritud inimene.


punkt.
x

----------------------------------------------------
I Tool [album] Lateralus
II A Perfect Circle [album] Mer de Noms
----------------------------------------------------

tere.
kõndisin kesköö lähenedes tibutavas piisasajus lõhnavate sirelite ja pelgu paneelmajade vahel ja filmi muusika kordas ennast peas ja ma tundsin ennast poolenisti reaalsusest eraldatuna, sest ma olen praeguseks hetkeks liiga palju järjest monteerinud.
öösel ka veel. see tripib eriti ära, kui öö läbi monteerida. see oli esimene asi, mida meie jaak-kristo-jim tandem koos õppis kui me oma esimest arvutimontaaži-filmi tegime.
enne ajaloo eksamit.
me arvasime, et me teeme selle filmi enne öö hakku valmis, aga tegelikult läks ilusti uperkuutidega järgmisesse päeva, kuni kõigil olid lollid multikategelaste näod peas.
siis läksime magasime kodudes ja siis ärkasime, et veidi õppida ja siis ootas öö taga ajalooeksami hommik.

.

igatahes.
ma pean seda veelkord üle lihvima, sest arvuti paneb mulle süstemaatiliselt näkku. järjest.

aga põhjus, miks ma üleüldse tibupiiskade ja sirelite vahel kõpsisin (parema jala lühiaegse lihasekrambiga), oli see, et ma otsisin jaaku ja leidsin ta lõpuks kätlini juurest.
ja siis ma näitasin neile veidi vigast versiooni oma latsekesest, aga neile meeldis ja kätlin ütles, et: "lahe kämp."

.

10 tunni pärast algab kinolinalinastus mustamäel.
kui arvuti mind taas sallima hakkab, teen ma siia bloogi lühinäite, kuidas teha nii, et jaak omal pea otsast ära lõikaks.

endiselt digitaalmontaaži lõikelaual linte ja pilte oma äranägemise järgi kokku kleepimas ja mul on 9 tundi jäänud. siis pean kassetiga bussi peale hüppama ja kooli sõitma.
ja kasseti peal peab olema valmis film.

tahaks lugeda kolbaga raamatut või niisama lesida, aga rocknroll, eks.
tagasi lõikelaua juurde.

jaagu pool oli filmivõte ja kui see 23:00 paiku lõppes ja kui ma koju jõudsin, algas montaaž, mis kestis praeguse hetkeni ja algul (kui väljas veel pime oli) oli väga naljakas ja hullumeelse laadiga see kõik, aga nüüd kipuvad mu silmad tarduma vale fookusega eimillelegi kindlale ja ma ei julge enam edasi monteerida.

seega kukutan end voodisse.
kell on 7:34.
tere hommikust, armsad filosoofid & robotid.

kell on 3:47 hommikul ja ma olen jälle kodus. linnud laulavad akna taga ja punaste kõrghoonete kohal on beebitaeva sinine. jaak lõikas endal pea otsast ära.

homne võtteõhtu toob selguse, mis teda sellise kleepuva ja lögase lõpptulemuseni tõukas.

aga noh, nagu öeldakse: "pulmadeks saab terveks."

täna õhtul ma püüan teha nii, et jaak omal pea otsast ära lõikaks.

[filmivõte. režii eksamitöö. must-valge tummfilm, pealkirjaga #1 (poiss), #2 (tüdruk) ja #3.]

.
peale "maleva" piltidest läbi käimist vajusin hollandi "crash" teatriprojekti piltide folderitesse ja, oh, i'm a slut for memories...

härdaks võttis küll.
öine rotterdam. liialdatult kumavad reklaamid, kirjatablood.
digitaalfotode oranž.
ahh...
.

aga ma olen selles mõttes tobe, et ma kukun kõiki pikemaid ja intiimsemaid olelusi hiljem romantiseerima. ma tean seda ette, kui ma kusagile jälle ära lähen.
ma tean, et kui ma tagasi jõuan ja natuke tavalist elu jälle elanud olen, hakkavad üleküpsenud värvidest rõsked meenutused lainetena läbi kõhu voogama.

aga kui ma romantiseeritavas hetkes sees olin, siis ma nii ei tundnud. ma lihtsalt olin. jõlkusin, vahtisin ringi. tegin ühe või kaks keskpärast nalja. tegin pilte ja naersin, aga vahepeal oli täiesti ükskõik. vahepeal olin tüdinud või kurb või mis iganes.
ja teadsin ette, et varsti algab romantiseeringufaas.

ma tahaks osata käesolevaid hetki sama kirglikult sisse ahmida, teistega jagada, rikastada.
aga ma olen millegipärast selline tagantjärele-emoja.

.

slut for memories, yeah.
kaon kolbaga raamatusse...

ma hakkasin kuulama the walkmeni ja enne kui ma arugi sain oli kadunud suve romantika sisse pugenud ja siin on 4 pilti "maleva" teise (septembrikuise) võtteperioodi päevilt.
saaremaa.
-x-x-x-

kertu auto tagumisel istmel. teel sadamast kuressaare teatrimajja.
me elasime teatris, jah. see oli võluv.
-x-x-x-

kursavend jürgen ja karvased mikrofonid linnusekünka pikkade puude ja jope kapuutsi all.
-x-x-x-

jah, kõik olid rõõmsad, et taevas anarhiasse usutakse. merle jääger oli ka rõõmus.
-x-x-x-

marion loeb võtte ajal kooliraamatut.
mina, seevastu, ignoreerisin koolikohustusi ja umbes jõulude paiku keelas õpetaja mu novellilavastuse ära, sest see oli liiga toores olnud.
mina mõtlen, et see oli punk ja krambistav emotsioonipomm.
-x-x-x-

...ja käima läks järgmine album.

---------------------------------------------------
the walkmen [album] bows and arrows
---------------------------------------------------

kolba pildiga raamat ja voodi, mis teeb seljale liiga.
igavuse ja igatsuse klaasist noad hõljuvad väljaspool nägemise piire ja torkavad vaikselt, vaikselt.
vaikselt.

kui ma päevavalguses oma kõige siiramatest ja kangematest vajadustest sama intensiivselt teadlik oleks, siis ma ei vireleks nii palju.

aga ma tean, et täna tuleb taaskord üks lühikese pimedusega öö, kus ei ole mitte midagi peale selle hirmsa valguse, mis kardinateta akendest näkku voogab.
ja et und ei tule.
midagi ei tule.

.

oli traagilise kõlaga?

------------------------------------
interpol - leif erikson
------------------------------------

kui me theatrumi teatris olime koos kristo ja siretiga, siis saal oli väike ja musta värvi seintega, publik catwalk-lavale väga lähedal ja lavaelu ise nagu oranž-sinine goth-pitsitavnahkne unenä. vihmarabin kajas summutatult läbi madala lae ning rõskus oli seinte taga aimatav. vähemalt 3 inimesel (minul nende seas) korisesid kõhud kui laval oli vaikus ja ma mõtlesin, et äkki see oli õhurõhu ja -niiskuse ja kõige säärase pärast.
mulle väga meeldis Gombrowicz'i / Petersoni / vhk "Iwona, burgundi printsess".
nahk-korsettide ja kaame väljanägemise kontroll
(1)-(2)-(3)

.

vihmapilv hõljus majja sisse. (kes suured aknad lahti jättis?)
igal juhul seadis ta end #11 tuppa sisse.
kusjuures tema jutus ei olnud mitte üheski sõnas õigekirjaviga. melanhoor vihmapilv võib ilmselt grammatikaõpetusega lisaraha klientidelt välja teenida.

küll aga kerkis pilve tulekuga esile reeglistiku küsimus.
on eeldatav, et kui rajatakse bordell, siis hakatakse seal kokku lepitud reegleid painutama ja murdma, sest bordell iseenesest on niikuinii seaduse piiridest väljaspool seisev institutsioon.

mul on vaja konsulteeruda Madám Dakiga, et välja selgitada, mis saab lugude pikkusereeglist (min. 3 lk.) ja mis saab esialgu välja kuulutatud võistlusest.

peagi tuleb selgus.

.

kolmandates uudistes nii palju, et:

x i'm still an idiot for your poetry;

x ma saan fiktiivsetes maailmaruumides paremini hakkama kui reaalsetes;

x ma tahaksin hullult käia inimestega, aga ma ei oska nendega olla ja tegelikult olen ma halvem kui ma vahel eneseülendamiseks ette kujutan.

.

midagi suurt peab tegema ja midagi suurt peab juhtuma.

bordell on täitunud maagilise tubade arvuga: 10.
sest melanhoorad #8, #9 ja #10 marssisid vabatahtlikult reas sisse ja pakkisid oma asjad lahti.
ütlesid, et nad tulid sinna, et jääda.

mitte niisama.

.

väljas on raske vihm ja aken on piiskadest täpiline.
lähen kristoga teatrisse vhk lõputükki vaatama.

.

värsket vihmaõhku puhugu.

peale eilset jagelemist tegemata koolitööde ja ühe üllatuseksamiga (<- neid peab lihtsalt armastama, või mis?) lollitasin ennast kristoga koos Linnateatri ette. ja kui hakkas ilmnema, et kristo ei ole mingi teatrite ukselukkude avaja, tuli kusagilt kuuldus, et pileteid on veel ja siis ma läksingi kassasse ja ostsin pileti, nagu aus kodanik. "loomade farm" on olulisi hetki täis. see on nagu suur momentide taimelava. ma oleks tahtnud täna juba tõmmelda etv-s (me tegime paviljonis filmi, ma näitlesin seal. mängisin telekat...) et "oh, mäletad seda kohta, kus..." ja nii edasi. aga ei saanud. ma oleks üllatusi inimestelt röövinud.

ma jälgisin neid radioheadi lugusid mingi mureliku hoolega, umbes nagu ma peaksin seda muusikat katki tegemise eest kaitsma. aga radiohead tuli haiglaselt välja ja katki ei läinud.
haiglane oli, jah.

vanad head teatri-issued astusid muidugi mängu. seal oli aega selleks küll, et nad tulla saaks. (minu kõrval oli üks koht vaba ka. issue sai istuda ja issuetada.)
lihtsalt, kõik see, et mis edasi saab kui etendus lõppeb ja mis on muutunud. kogu see meeletu taldade, ihu ja hinge hõõrumine vastu erinevaid põrandaid. päevad päevade päevade kaupa, et lõppude lõpuks jõuda sellesse eilsesse punkti, kus publik tuli karjana kokku ja lavaõhku sisse ahmima hakkas. ja siis see sai läbi.
ja mis saab edasi? ...
ah, las see jääb praegu nii. see on lihtsalt minu issue ja kohustuslik tõmblemine. ma ei või ju ühtegi muljet ega mälestust sellisena võtta, nagu see on. alati on vaja asjad värvikirevaks melodraamaballiks ehtida.

külmaks jättis see teater mind küll. ma küll ütlesin nädalapäevad tagasi veikole, et teater jätab mind üldiselt külmaks, aga niivõrd külmaks pole mind ükski teater varem jätnud.
tõesti külm oli. tõesti koolonparemsulg.
pingiridade alla tuleks lõkkeid teha. (jaanipäeval eriti!)

kumb saab teatrist rohkem: näitleja või vaataja?
ma arvan ja loodan, et näitleja.

mu jutt jookseb rappa.
igatahes.
kuigi mul oli 'saalis' väga külm, on tänased järelmälestused "LF"-st soojad, beežid ja maheda tikupuu maitsega.
ma tahan, et seda nähtaks, sest siis ma saan hästi paljude inimestega tõmmelda, et "mäletad seda kohta, kus..."

.
aitäh, tore 22.