watch the mellon collies blossom

5 tunni pärast buss Tartusse.
Tartust buss Tõraverre.

lähen ja leiutan end uueks.

kui see ei õnnestu, siis unistustes juhtub nii (tsiteerides jälle Caitlin R. Kiernan'i):
"/---/ The way I feel right now, I'm about half determined to pack a bag — just one, that's all I'm allowed — and catch a plane to Montreal. Just a city I chose at random. There I would take up residence at a seedy hotel and spend the last year of my life with a boy whore and as much alcohol and heroin as I could consume. I can't speak French, but the boy whore could, so that works out. It would make a nice ending to the story. /---/"
1/22/05 01:00 pm

.

mul on 2 külalist sees.
hirm ja kurbus.

lähen ära lõunasse ja vaatan, kas nad suudavad mind jälitada.

pasaüledoos saabus eile; edasi tulid järelannused, mis keerasid saavutatud haripunktile veel vinte peale.
doominoefekt.
murphy seadused.
tead ju küll.

olime jaaguga kahekesi tema pool. korteris on remont pooleli, nii et kogu õhk oli värvi parfümeeriaga ära mürgitatud.
vaatasime ühe kassetitäie Hollandis üles võetud videomaterjali läbi. seda oli kokku umbes tund. ja materjal oli nii nii halb. sealt saaks ainult mõned sekundid sõela peale jätta. sekundid, kus keegi teeb ilusa näo pähe ja kaamera ei värise põhjendamatult veidrate nurkade all.
kassette on veel ja veel. ja homme on Tõraverre sõit. inimesed tahaksid vist dokumentaali näha. aga... ma ei tea... üldse pole enam soovi selles jubedas materjalis sonkida.
fotod on palju-palju ilusamad. ja räägivad oma hääletus staatilisuses kauneid lugusid, mis juba praegu, 3 kuud hiljem, nostalgiapisteid kõhtu lööb.

siis tuli öö & me külmetasime mõnda aega ilma asjata õues ja ootasime minu bussi, mis ei tulnud. läksime sisse tagasi. vaatasime telekat.
ja telekast tuli soppa.
mingi jõuetu ameerika sitcom / sms-chat alasti naiste piltidega, liikumatu blondi webcam-saatejuhipreili ja eminemi muusikaga / JERRY SPRINGER!
fuckin' YES.
teemaks on "avaldamata räpased saladused".
kahesajapealine publik röögib rituaalselt, vihaselt: "YOU ARE GAY! YOU ARE GAY! YOU ARE GAY!" peale seda kui üks mees on oma vennale üles tunnistanud, et ta on juba pikemat aega venna pruuti trukkinud ja siis lisaks veel kõrvalt natuke ühte meest õnnelikuks teinud.
ja siis publik röögib: "WE WANT LESBIANS! WE WANT LESBIANS! WE WANT LESBIANS!" peale seda kui Jerry on välja kuulutanud järgmise saatekülalise - ühe väga koguka ~35-aastase naise, kes trukkis ühte teist väga kogukat ~35-aastast naist ja siis veel salaja tollesama naise ~30-aastast väga kogukat õde, kusjures üks õdedest väitis end teadvat, et sister on lesbi ja teine väitis end mitte teadvat, et sestraa on mitte-hetero.
petja-lesbi ütles Jerry Springerile, et ta sooviks enne ülestunnistust saada veel viimane romantiline momentum koos selle põhiõega. ja siis tuli põhiõde lavale ja naised hakkasid jõuliselt suudlema. põhiõde rebis petja-lesbil akti käigus särgi eest katki.
ning siis kui nad maha rahunesid ja toolidele istusid, ütles petja-lesbi oma huulepulgamäkerdistest plekilise näoga: "I've been sleeping with your sister."
siis saadeti see teine sister rahva ette ja kõik kolm suurt naist hakkasid üksteise peale karjuma.
lavale tulnud sister karjus mäkerdatud näo ja võdisevate rindadega lesbi peale, et: "What? You bitch! You've been screwing my sister!?" ja selle sisteri õde karjus omaenda õe peale, et: "You've been screwing my girlfriend!?" jne. jne.
jne. jne.
jne.
saatele on juurde tulnud uued animatsioonid ja värgid, nii et kui keegi kellelegi kallale sööstab, lendab ekraanile plärtsti sinine latakas kirjaga "KAPLOW!" vms.
ja kui keegi ropendama kukub, hakkab tema suu ees tõmmeldes hõljuma must silt kirjaga "CENSORED".

saate lõpus istusid kõik ilusad patulised publiku ees pinkidel.
kusjuures nende seas oli ka üks valgehalli peaga lühike-lühike vanamees, kellel olid mustad (nii värvilt kui sisult) stringid peas. tema lugu oli selleks hetkeks juba ära olnud kui me jaaguga Springerit vahtima sattusime.
igatahes.
publikus hakkas mikrofon ringi käima ha igal ühel avanes võimalus saatekülalisi solvata, sõimata ja alandada.

now, THAT'S entertainment.

jaagul oli õigus.
ta ütles, et mõned inimesed on loodud paska tootma.
aga meie ei ole.

tõsi. meie ei ole.
ma ei räägi ainult endast ja jaagust. ma räägin meist.

eks me tegelikult toodame pidevalt paska, tahes-tahtmata.
aga tead ju küll, mida jaak mõtles.

.

paar ja pool tundi tagasi tõmbasin kodus endale väljaskäimisepüksid jalga ja need olid seest märjad.
kass.
kuses.
mu pükstesse.

.

bussis maandus minu ette istuma üks parm.
onu, kes auras nõnda teravalt, et aken oli udune ja mu rindkerre ilmusid pehmed torked.
kui onu aknast välja vaatas, varastasin pilguheite tema ninast.
paistetuspunnid hoidsid seda koos.

.

busside istmekatted reedavad kehvasti koos püsivate inimkehade lekkeid.
aina raskem on valida kohta, kuhu kellegi võikamad mahlad veel imbunud pole.

seista on tore, aga bussid on tihti väga täis.
ja seljakott on suur.
vahel varastatakse värke.
särke.

.

mind on pikemat aega vaevanud üks kohutav vana naine räpases kahvatuhallis/sinakas mantlis, mille taga on suur julge lõhik. tuulise ilmaga hakkab mantel tagant lehvima, lendlema.
tal on alati kapuuts peas.
ja tal on alati suu lahti.
surnuroosa läikiv interjöör. ümar keel.

ta on kõndiv dekadents.
kõndiv surm.
me jagame sageli bussi.
ja ükskord istus ta minu selja taga, surudes mind (ilmselt endalegi teadmata) oma kehaliste lõhnadega meelemärkusetuse servale.
mu hingetoru kippus mädanema.

ma kardan seda naist, sest ta sümboliseerib minu jaoks seda kõige hirmsamat, kõige julmemat ja jubedamat elu lõpplahenduse varianti.
üksik. lagunev. ekslev. alalhoiuinstinkti poolt endiselt töökorras hoitud tragöödia.
[lõpetatud kell 7:20 pm]
mul on mõttes tema jaoks nimi ka.
Lady Death.
ja ma kardan temaga koos bussis sõita.

.

ma ei tea, kas ma peaksin seda mainima, aga keegi kuses kino väljapääsukoridori juurde.
seal haiseb nüüd.
jälle.

.

mõtted söögist ainult õõvastavad mind.
sõin hommikul ühe rasvase omleti ära ja rohkem ei taha midagi.
süda on paha ja keha on ekstranõrk.
roomaks kusagile hämaramasse nurka ja jääks sinna kägarasse lebama.
jääks sinna ära kaduma.

mu süda taob praegu 2 korda kiiremini kui lubatud on.

.

kõik, mis ma siinkohal öelda saan on, et ma tahaks kirjutada millalgi loo lõhkisest-paistes-immitsevast-&-mädanevast parm-mehest, kes hakkab enesest uut inimest ehitama.
ma saan ainult niiviisi selle enda süsteemist välja.
osaliselt kasvõi.

.

homme lähme Tõraverre.
vaatame ehk tähtigi ja mõtleme ehk maailmast, kus mitte keegi ei pea kõndides mädanema.
[lõpetatud kell 9:10 pm]

ma ei taha tegelt, et inimesed oleksid kurvad.
päris kurbus ei ole ilus. lihtsalt valus.

üksindus on ka halb.
üksildus ka.
ma ei tee neil vahet.

selliseid asju saab ainult väga kaugelt romantiseerida.

aga romantiseeritutena on nad, jah, ilusad.
tõesti on.

.

meil on õues lumetekk peal.
tuled on kollased.

-----------------------
the one a.m. radio
-----------------------

vaikus oli täna.
püüdsin kirjutada, aga jaksasin ainult lihvida eelnevat.
Margusega jätsin ka täna kribamis-sessiooni ära.
Maarjaga istusime enamus ajast kinosaalis helendavate arvutiekraanide taga. eriti ei rääkinud.
täna oli vaikne jõlkumispäev.

Trooja Hunt sai kõhu alla ilusa graveeringuga metallplaadi. ootab nüüd Itaaliasse sõitu. küll ta on uhke.

linn on praegu väga vaikne. ja lund langeb ka vaikselt.
nii vaikne on, et algul ei pannud vaikust tähelegi.
koduteel jäin autosõidutee ristmikul seisma ja ainult Jehoova tunnistajate maja kõrge ventilatsioonikorsten vuhistas tasakesi õhku sisse. ja siis see ka vaikis.
väga ilus ajastus.
valgete tuledega auto sõitis kaugel selja taga ja kadus siis nurga taha ära. täiesti hääletult.
vasakul, samuti kaugel, oli keegi inimene, kes ei teinud üldse häält.

ja langeski ainult kerget lund.
kollased valgustid andsid sooja valgust.
täna ma sain aru, kuidas Tallinn crashi-hollandlastele muinasjutulinna mulje sai jätta.
sest tegelikult pole ainult vanalinn selline.
suurem osa kogu Tallinnast on muinasjutulik.
Tallinn on pisike ja armas. samas nii püüdlik, et olla siiski suurlinnade sekka arvestatud.

ma oleks tahtnud täna lihtsalt statiivi ja fotokaga maia kodukanti minna ja maju ja tänavaid pildistada.
aga mõttest piisas ka. ma ei muutu aktiivseks eriti kergelt. vist.

aga, jah, maia-kant on muinasjutulik.
ja kalamaja. kopli. pelgu(d). rääkimata uutest ja kaasaegsematest elamurajoonidest.
isegi lasnamäe on.
jah, ma mõtlesin välja, mis sorti muinasjutu-lik lasnamäe on.
lasnamäe on technomuinasjutulik.
mitte kusagil mujal ei ole sellist öist aknast välja vaatamise pilti, nagu lasnamäel.
see on nii kurb ja ilus oma täpiliste tulede ja massiivse külma üksindusega.
kummastav.

.

aga tänase sõnatu päeva õhtul - kusagil seal ristmiku kandis - sisenes uus tegelane.
üks väga varjuline tüdruk.
hmm...

.

õde oli täna 2 korda teadvuse kaotamise äärel olnud, sest ta tegi endale paar päeva tagasi keelerõnga ja nüüd läks tal keel paiste ja ajas suu verd täis.
sestraa läks ruttu koolist salongi ja seal võeti metallitükk keelest välja. hästi valus oli olnud.
öeldi, et umbes kuu aega ei tohi enam seda asja keelde panna. nii et tal kasvab see kinni.
aga kui ta soovib, siis järgmisel korral tehakse talle auk tasuta.

on ju naljakas tegelikult :)

.

mu vasaku käe lihas tõmbleb vahelduva eduga teist päeva järjest.
ja südames on praegu suvalised pisted.

.

hakkan parem "Friends"-i vaatama.

-

jaak.
ööd.

panin dramaturgiaõpetaja hetkeks vaikima ja lõpuks vastama: "...nojah...", viisin Trooja Hundi ViruKeskuse graveerimismeeste juurde nõela alla, kirjutasin Margusega kinosaali tagustes kohtades stsenaariumit.

.

ma olen seda juba mitmendat ööd järjest tahtnud siin ära märkida, aga seni pole sobivat auku sissekannetesse tekkinud.
nüüd tekkis.
David Firth, olgu tal tutt pütis, tegi uue animatsiooni. ja see on nii hää. mul oli halb hommik kui ta selle netti üles upitas ja kui ma selle avastasin ja (mitu korda) läbi vaatasin, oli jõulutunne sees.

tema teised liikuvad joonistused on kah kõhukõdi väärt.
ainult, et hoiatan Milkman'i eest. ausalt. kui sa kavatsed seda ikkagi vaadata, siis pea meeles, et mina pole soovitanud.
ei iial, ei iial.

--------------------
Camera Obscura
--------------------

.
minu näitlemisejagu Rasmuse filmis sai sedapuhku otsa.
.
& elust...
muidu on ilus, aga hooti käivad seest läbi enesealanduspuhangud.
näiteks, et istun tugitoolil kägaras ja ilma särgita, vaatan oma ribisid ja mõtlen, et hädine eksemplar küll.
.

täna ma sain keset väga väga varajast hommikutundi keset väga sügavat magamist Kristolt mitu hüperaktiivset telefonikõne.
mis olid natuke hirmutavad.
ja täna ma suudlesin ühe tüdrukuga, keda ma ei tunne üldse.
ja täna ma suudlesin ühe poisiga, keda ma tunnen päris hästi.

.

ja ma sain jälle aru, et ma olen hädiselt ebakompetentne suhtleja kui ma vähegi võõramasse seltskonda satun.
ristivastupidiselt Ukule.

kuulates vanade inimeste juttu, sööbib mulle pähe kohustuslik veendumus, et kõik suured asjad on juba tehtud.
vundament on laotud.
kõik hilisem on ainult kordus sellest, mis kunagi ammu juba valmis tehti.

ja see on õudne mõte.
sellega on halb elus ringi käia.

Peter Greenaway rääkis, et raamat, kus kõik maailma lood said ära räägitud, oli "1001 ööd", ja kogu edaspidine kirjandus töötleb ümber neid arhetüüpseid lugusid, mis selles vanas raamatus juba väga ammu lugemiseks kirja pandud sai. kõik, kuni Joyce'ini välja. kõik on ühed suured recycle binid.
ja Peter rääkis veel seda ka, et filmikunsti meistriteos tuli Sergei Eisensteinilt ~23 aastat peale filmikunsti sündi. ta mõtles vist seda treppidega filmi.

ja me kõik ju teame, kui tohutult kolossaalne ja määrav raamat Piibel on.

.

kõik need hiiglased panevad mind vahel nii abitult tundma.
kas siis meist ei saagi hiiglased?
need suured istekohad said juba enne meie sündi ära võetud? päriselt ka?


muidugi pole see üldse mingi suur AVASTUS, et kõik kordub.
see on igivana tõde.
inimesed ju korduvad samamoodi.
iga inimene, kes paljuneb, loob ju koos teise inimesega mingi koondkoopia iseendast ja sellest teisest inimesest, millel on lisaks veel juures see eriline "miski", mis teeb uuest inimesest erakordse eksemplari. nagu tillikaunistus salatiportsu peal.
aga me oleme ikkagi tuletised esivanematest.
ja kui nemad joonistasid koopaseinale põtru, siis meie joonistame ka kusagile midagi. ja kui me enda joonistusi vaatama hakkame (mis ei pruugi muidugi koopaseinal olla... tänapäeval on igasuguseid muid kohti ka, kuhu joonistada), siis me näeme, et meie pildikestel on ikkagi mingi tegelane, kes on jubedalt põdra moodi.

.

Chuck Palahniuk ärgitas inimesi üles kirjutama uut Piiblit.
ehk siis kummutada see hiiglaste hiiglane ja teha maailm hoopis teiseks.
aga ma ei kujuta seda ette.
(ma olen nii väsinud ka praegu)

.

ilusat algavat päeva, kääbikud.
püüdkem oma ambitsioonid maha matta seni kui väljas veel ööpime on.
me sündisime väikesteks.
kui päike tõuseb, kummardame surematuid hiiglaseid edasi lootes, et nad ei sure mitte kunagi.

mitte kunagi.

ma ärkasin täna kell 16 ja terve korter oli hämar ja tühi. akende taga oli külm sinine lumelinn, mis ütles: "sa oled hiljaks jäänud."
päev algas ja lõppes ilma minuta.

aga vähesed asjad maailmas toovad mind ellu tagasi samamoodi, nagu 4hero seda teeb.
i don't wanna go to work today
i'd rather stay home & play
video games

.

minu eelmine postitus kiirgas halvast endest.
kas ma jõudsin tõesti õigel ajal ärgata, et kino minna lahti tegema, kuigi mul oli kavas kasutada 3 erinevat äratust?
LOOMULIKULT MITTE.
ma ärkasin telefonikõne peale (mis minu elus tähendab enamasti midagi halba halba) ja lendasin kinno, 40 minutitilise hilinemisega.
õnneks polnud se'st üldse hullu.

eilne päev lõppes kell 5:20 öösel/hommikul kooli helistuudios.
lugesime sassi ja eliisega novelle ja muinasjutte sisse ja kõrvetasime plaadile.
sass ja eliise läksid 3 paiku kodudesse, et magada või eksamiks õppida.
ja mina avastasin, et ma pean oma novelli uuesti sisse lugema, sest sass vist ei seivind seda ära.
selleks avastusehetkeks olin ma juba unine. peas keerles ainult suur küsimus "MIKS??"

lõpuks oli valus vere maitse kurgus.
järelikult ma loen valesti.

.

ja siis, jah, ärkasingi nüüd just äsja.
kedagi polnud kodus peale loomade ja nemad suurt midagi ei öelnud. olid niisama vaikselt. (koer vist magas korraks mu jalgade peal siis kui ma veel unes olin.)
ja esimene asi, mida ma ärgates nägin, oli raamatupakk Krisostomusest. ma ei tea, kes ja kuidas, aga keegi oli selle voodi kõrvale lauale toimetanud. siis kui ma veel teadvusel polnud.
Caitlin R. Kiernan'i "Low Red Moon".
läheb gootiks.

.

fakk ja nüüd mulle meenus, et ma pidin margusega täna kirjutama...

ma olen memento-poiss.
ausõna.
ma pean hakkama endale keha peale kirjutama asju.
ma olen midagi sellelaadset juba teinud ja see aitas mingil määral.
ma hirmutan ennast.


ajareeglitega elu kutsub.

--------------------------------------------------
john frusciante - wednesday's song
4hero [album] creating patterns
--------------------------------------------------

----------

ma ütlesin seda, et xiu xiu muusikas on ängi ja piiripealsust. skisofreeniat. ja et see on kurb/akustiline/elektroonika
ja et aitäh tõnis, ülimalt cool, et sa selle bändi minu kuuldevälja tekitasid.
(tõnis ei loe seda bloogi, aga ikkagi aitäh. äkki kunagi loeb.)

ja siis ütlesin seda, et maia, kui sa ei tea bändi nimega ultramelanhool, siis ma teen nii, et sa teaksid. ja et jah, sõna "melanhoor" on otseselt selle bändi nimest tuletatud.

ja siis ütlesin veel seda, et ma pean varsti kinno tagasi minema, sest Peter Greenaway peab eestlasi harima ja et tegelikult on see varajane ärkamine ligilähedal okeile, sest ma taasavastasin meetodi, kuidas õigel ajal ärgata.
see võime kadus mul pikemat sorti perioodiks, mis lõppes just väga äsja. ja see oli halb periood, sest ma tõesti ei ärganud enam ja kui üldse ärkasin, siis olin magamisest väsinud.
surnud ring.

ja nüüd, kuna see meetod välistab väljapuhkamise, taasavastasin ma ka vana armsa põhi- & keskkooliaegse päevase väsimuse.
et kui pikemaks ajaks kusagile istuma jään, vajuvad silmad kinni ja jätavad mu magama.
eriti mõnus on seda tunnet tunda bussis sõites.
kui piir une ja ärkveloleku vahel hakkab lainetama, nagu õhk tulise asfaldi kohal.
võluvalt mõnus tunne.
viirastused on ilusad viltused asjad.


ja ära söödud sissekande alguses tsiteerisin ma rida kirjanik Caitlin R. Kiernani netipäeviku 1/18/05 11:07 am sissekandest:
"I would love to love the cold. I would, truly."


-------------------------------
xiu xiu [album] knife play
-------------------------------

vahel tahaks kuulata niivõrd kurba muusikat, et see rebib mind tükkideks ja laseb kriitilise piirini arenenud sisemisel rõhul atmosfääri paiskuda, lahustuda, kaduda.
aga seda pole.

minu kurveim plaat, sigur rós'i (), on kristo käes.
aga ma ei ole isegi kindel, kas sellest piisaks.

*~*

kirjutasin just Edward Hopperi 1929. aasta maali "Chop Suey" põhjal 3-leheküljelised lühistsenaariumi.
psühhopaatlik lugu. seda oli hea tunne kirjutada, sest ma pole kaua aega midagi psühhot kirjutanud. ma olen end sunniviisiliselt vaos hoidnud.
aga miks on nii, et psühho-lood tulevad minust ladusamalt välja kui korralikud lood (või kuidas neid nimetada?).
põlvkonna viga?
kui see on tõesti põlvkonna viga, siis, oi raisk, meie uuel digimoni-põlvkonnal saab olema veel raskem midagi mitte-psühhot kirjutada.

vist.

aga kes teab. võib-olla kasvavad neist inglikesed.

.

"/---/ California ülikooli teadlased töötasid välja miniatuurse roboti, mis liigub elusa lihase abil, vahendab BBC. /---/"
"/---/ Tegemist on bio- ja nanotehnoloogia ühendusega, mille kohta ei saa päris täpselt öelda, kas see on elus või mitte. /---/"
PM Online 18.01.2005 16:48

sellised uudised on ilusad, hämmastavad.
sosinal ähvardavalt kurjakuulutavad.

teeb mind ärevaks, peaaegu nagu jõulud mind ärevaks tegid kui ma väiksem olin.


meist saavad robotid.
ja siis on kõik teisiti.
mitte parem või halvem, vaid lihtsalt hoopis teisiti.

"question and answer" --- from The Last Night of the Earth Poems
Charles Bukowski (1920-1994)

he sat naked and drunk in a room of summer
night, running the blade of the knife
under his fingernails, smiling, thinking
of all the letters he had received
telling him that
the way he lived and wrote about
that--
it had kept them going when
all seemed
truly
hopeless.

putting the blade on the table, he
flicked it with a finger
and it whirled
in a flashing circle
under the light.

who the hell is going to save
me? he
thought.

as the knife stopped spinning
the answer came:
you're going to have to
save yourself.

still smiling,
a: he lit a
cigarette
b: he poured
another
drink
c: gave the blade
another
spin.

hollywoodi peldiku laevalgusti joonistas ukse peale varju minu peast ja juustest ja ma avastasin, et mu juuksed on nüüd nii pikaks kasvanud, et nad hakkavad võtma ebakorrapäraseid positsioone sisse, sest ma ei kammi neid ja ma ärkan igal hommikul peale seda kui ma olen kaua aega lamanud vastu mingit pehmemat või kõvemat pinda.
et siis nüüdsest alates suureneb kiiresti see oht, et ma jõlgun kusagil ringi, teadmata, et mul on pea tagantpoolt seina-kujuline.
mäletad, maia, kui ma sinu pool seina najal põrandal istusin ja mis soeng mul pärast oli?
seda hakkab vist jälle juhtuma.
sest mu kursaõde maarja ja kursavend margus rääkisid mulle, kui kole mu pea on kui ma kiilakas olen.
margus ütles, et ta ehmatas ära kui ta mind esimest korda suvel ilma juusteta nägi.
ja maarja joonistas kätega õhku mingeid valesti arenenud ovaale.
(ma ei olegi kindel, kas "ovaal" on päris sõna.)

aga kiilakas oli tore olla. mõnus loll ja tahumatu tunne.
ja nendel piltidel, kus ma kiilakas olin, on mu pea küll väga geto. ma ei saa aru, milles on probleem.
võimalik, et ma teen ennast varsti jälle koledaks.
jätke meelde loosung: KOLE ON TORE!

.

lugesin Audrey Niffenegger'i, Neil Gaiman'i, Stephen Elliott'i sõnavõtte/kogemuslugusid/esseesid kirjutamisest Powell's.com-ist.
need tekitasid hea tunde sisse. mis on imelik. ma arvasin, et ma tunnen ennast jälle kirjutamise koha pealt sitemini peale nende juttude lugemist. peale Bret Easton Ellise'ga tehtud intervjuude lugemist on mul alati enamal või vähemal määral halb olla. ta alatähtsustab oma raamatuid ja kirjutamise protsessi ja kirjanikke ja kirjandust üleüldse niivõrd tugevalt, et lõpuks mul on tunne, et see on kadunud kunst ja et ma ei suudaks iial nii hästi ja nii palju kirjutada kui tema. ta isegi ei hooli eriti oma "staatusest". ütleb, et talle ei meeldi mõelda endast kui "kirjanikust". kui üldse, siis pigem peab at end "jutuvestjaks".
Bret Easton Ellis ei pea end päris kirjanikuks, sõna klassikalises tähenduses/vägevuses!
tahes-tahtmata tekitab see tugevaid ebakindlusevõnkeid.
Aga need esmalt mainitud autorid tekitasid, jah, hea tunde, üllataval kombel.
ma sain teada, et neil tulevad ka ideed täiesti mõistmatutest kohtadest. ei ole nii, et "tahaks kirjutada romaani sellest-sellest-ja-sellest ja siis kirjutangi valmis ja siis oh! tuligi romaan sellest-sellest-ja-sellest, sest nii ma ju tahtsin".

.

aitab.
ma võin nüüd töölt ära minna.
ja lähen ka.

bonjour.

/---/"NASA-ESA ühisprojektina loodud kosmosesond saadeti Maalt teele ligi kaheksa aastat tagasi. Cassini jõudis Saturni juurde eelmisel suvel. 25. detsembril alustas Huygens lendu Titaani suunas."/---/
/---/"Sondi laskumist jälgivate teadlasteni peaks esimene info 1,2 miljardi kilomeetri kauguselt Titaanilt laekuma täna õhtuks."/---/
PM Online 14.01.2005 16:41

kunstnik arvab, et me võime hakata selliseid vaatepilte nägema:
http://www.esa.int/SPECIALS/Cassini-Huygens/SEMQ1QQ3K3E_0.html

.

ja mina jõudsin ka täna oma eluga natuke edasi :) / (lõpule lähemale?)
tegin valiku, mis ootab ees peaaegu igat poissi mingil eluetapil. euroopas vähemalt. usas ka.
see on umbes samamoodi, nagu... mõned poisid hakkavad põhikoolis suitsetama, mõni ei hakka.
või et mõni poiss armastab sünnist saadik sporti ja mõnda ei koti ü-l-d-s-e.
või et mõnele poisile meeldivad autod VÄGA, mõnel on ükskõik (...lihtsalt tahaks mingit autot kunagi).
ja siis on veel nii, et mõni poiss hangib endale nahktagi ja mõni ei iial.

jah.
ma ostsin endale täna nahktagi.
harjumatu ja mõnus.

.

igatahes, ma tunnen, et iga siia kirjutatud sõnaga muutun ma seest õõnsamaks ja lõpuks jääbki alles ainult eputav pealispind.

see Titaani uudis oli kaunitar muidugi.
ma võin unekooma vajuda selliste sündmuste peale...tõeliselt ilus.


head ööd.
ilus ja peen sirbilik kuu, mida ma siit aknast ei näe.
(märkus iseendale: kirjuta kirjuta edasi, logard raisk. mis sest, et ei tea kuidas ja see hirmutab sind.)

ma proovin veel.
kuigi ma ilmselt kahetsen seda varsti.

...et maia teaks ja nii...

I wanna be much more like you
Your effortlessly graceful scene
That drips from every pore of you
Where logic cannot intervene
I wanna take a bath with you
And wash the chaos from my skin
I wanna fall in love with you
So how do we begin ?

I wanna be a girl like you
The way you swing your hips in jeans
I wanna wear my face like you
Shiseido MAC and Maybelline
I wanna paint the town with you
And tickle you until you scream
I wanna fall in love with you
I wanna say I do
I wanna say I do
I wanna say I do
I wanna say I do
I wanna say I do

I wanna be much more like you
The way your smile lights up the room
I'll kick back as men flirt with you
To jealousy I'll stay immune
This confidence in me and you
This hope that you and I will bloom
I wanna fall in love with you
I wanna say I do
I wanna say I do
I wanna say I do
I wanna say I do-hoo
I wanna say I do

...The question is - Do you?



--------------------
Placebo - I Do
--------------------

õigustused iseendale selle blogi elus hoidmiseks hakkavad ükshaaval ära kaduma.
milleks oma mõtteid siia pillata kui internet on see kõige ebakindlam laegas üldse.
see on ju numbritest tehtud. ühtedest ja nullidest.
ja neid ei ole füüsilisel kujul olemaski.

internet on digitaalne lõngakera.
on lõngakera, aga ei ole ka. kassid sellega mängida ei saaks. aga läbi ekraani võivad nad seda vaadata küll, kui oskavad.

ma tahan öelda, et mul on kahju, et siin kõik nii kaduv on.
fakk, ma ei tea, milleks siin kirjutada.
kuradi vastik. lasen oma digitaliseeritud mõtetel elektrijuhtmetes liuelda.

paberist päevikud on paremad. neid saab kortsutada ja sodida. ja need ei kao ära kui mingi server kusagil kapis katki läheb.
tõsi, need on ka vägagi kaduvad, aga vähemalt ma saan neid peita igale poole ja ma saan neid käes hoida, kui tahan.



ma tõesti tõesti tõesti peaksin kirjutamist jätkama.
mitte blogi sisse kirjutamist, vaid kirjutamist kirjutamist.

ja nüüd ma pean sassile [põhjalikult] tema raamatu kohta kirjutama, sest ma olen õel hoolimatu perse juba pikemat aega selle asja suhtes olnud. ta on juba nii kaua pidanud ootama.

viimased 2 päeva on olnud nii süvitsi südamlikud, et ma olen - nüüd ma olen - kuni põhjani välja liigutatud.

ma olen oma sõprade seltsis veetnud hetki ja sõnu, mis ei tohiks mul iial meelest libiseda. kui libiseks, siis oleks see ebaloomulik.

tänaseks ööks olin ma nii palju hingeliselt värelema puhutud, et ma hakkasin inimesi tallinna öisetel tänavatel kartma.
nende järsud liigutused ja valjusti öeldud laused tekitasid äkk-kõhedusvõpatusi.
ma olin nii avali.
õel sõrmetorge oleks mu pikali kägarasse löönud.
sest nii palju soojust ja südant oli sõpradega jagatud. kõik kaitsmed olid maas.

ja kui ma umbes tunnike tagasi koju jõudsin ja intervõrgustikku veel pilgu heitsin, sain ma teada, et will baer sai teada, mis mu novellilavastusega juhtus ja...

mul pole enam sõnu. tahan lihtsalt magama jääda. kedagi kallistades.

ma tahtsin lihtsalt öelda, enne kui unustan, et minu meelest oleks täiuslik maailm just selline, nagu dave matthews bandi muusika.
mul on ainult üks plaat sellelt bändilt. see on praegu laua peal mu nina all ja selle peale on musta markeriga kirjutatud "DAVE MATTHEWS live at luther college TIM REYNOLDS 1999".
oh issand.
kui maailm oleks ainult selline, nagu muusika sellel plaadil, siis me istuksime kõik oma kõige kallimate inimestega poolhämaras pehme mööbli, pehmete patjade ja hästi paksu ja pehme vaibaga toas, millel on hiiglaslik kamin, mille sees lõõmavad vaikselt suured tulekeeled. me jooksime sooja teed ja kakaod ja glögi (isegi siis kui ei ole jõulud) ja näeksime üksteise unistusi.
jääks vahepeal vaibal lesides magama, et ärgata mingi suure nalja peale ja naerda ennast tagasi teadvusesse, tundes ei midagi muud kui jäägitut armastust nende inimeste ja selle maailma vastu.
ja me kordaksime kõik mõttes one sweet world...

.:o0-x-0o:.

ainult, et me ei ela täiuslikus maailmas. või ehk elamegi, aga sel juhul mitte sõna "täiuslik" harjumuspärases ja kokku lepitud mõistes.
puutunud kokku maailma kurjustega, on mulle selgeks saanud ka negatiivsete emotsioonide ja olekute väärtus ja kuna see on mind natuke väärastanud, on ka minu muusikavalik kohati palju teistsugusem kui dave matthews band.
millest on omamoodi kahju.
aga need vigasema muusika tegijad tekitavad aeg-ajalt helisid, mis panevad mind palju rohkem heldima ja nõrkema kui need utoopilised helid täiuslikust maailmast.
kui muusika ei varja oma vigu ja on oma olemuse suhtes täiesti siiras, siis see on lihtsalt liigutav.
ja dave matthews bandi muusika tundub, nagu see oleks algkoolist üks eputav poiss rikkast perekonnast.

ja vahel mulle meeldib lasta täiusliku maailma helidel kõrvadesse hiilida ja luisata mulle, et ma olengi juba kohal. ma ei pea enam edasi ekslema.
täiuslik maailm ongi siin.

kontoritöö on õudne töö.
see on nii närvesööv ja intensiivne. samas, asjad, mis saavad (enamjaolt) arvuti ja interneti abil tehtud, on kuidagi nii haprad ja õhulised. mitte-kombatavad.

böäk.
minust ei saa saada kontoritöölist, sest see tapaks mu närvid ja mu tervise.
mõistuse samuti, loomulikult. mõistuse ennekõike.
böäk.

ma hindaksin seda kõrgelt ja suure tänutundega kui need pöffi filmirullid ja dvd plaadid ja beta kassetid ise end ära pakiksid ja oma kodudesse veereksid.
see oleks neist tohutult kena.

& veel seda, et alati ei tasu rimist hapukapsast kartulite peale osta............... :/

koristan tuba, tuhlan tolmus.
nina sügeleb seest.
sniffsniffsniff.

väljas läheb kiirelt hämaramaks, aga mina ikkagi koristan ja tõmban tolmuimejaga tolmu raamatutelt ja asjadelt ära.
ja ma kuulan muusikat. kõva volüümiga. just nii, nagu on hea.
praegu mängib the yeah yeah yeahs-i album "fever to tell" ja ma otsustasin, et raisk, see plaat oli see plaat, mis päästis mu suve.
see plaat ja siis pj harvey "uh huh her".
nad päästsid mu suvest selle, mis sealt päästa andis.

ja radiohead-i "hail to the thief"-i hiilgeaeg jäi siiski 2003. aastasse, nii et ma poleks pidanud seda sinna aasta kokkuvõttesse panema.

nüüdsest olgu siin kirjas, et 2004. aastal aitasid ka the yeah yeah yeahs ja pj harvey mul edasi hingata.
nutsin ja naersin koos nendega.


~/muusika võtku mind\~

ei postitanud eile siia midagi. äärepealt oleksin. aken oli juba lahti.
aga ma oleksin siia kirjutanud negatiivseid sõnu.
ja see komme muutub üha rohkem jaburaks. mitte, et halbade juttude jutustamine oleks mõttetu või tuleks ära keelata. lihtsalt, mingist hetkest alates tekib küsimus, et milleks ma seda sitta siia loobin? milleks seda kuhjata? ja veel internetti.
kas see päästaks kedagi?

destruktsionism on hea ainult siis kui sellele järgneb taastus.
eriti ilus oleks näha, kuidas see taastustöö viib kogu olnud loo eelmisest päikselisemasse lahendisse.

eile rääkisin vabaduse väljaku grillbaari-poolse tunneli väljapääsu juures ühe ~50-aastase härrasmehega juttu. tal oli habemesse kasvanud nägu. habe oli must, hallidest karvadest triibuline. ta tammus ühe koha peal, klaasjas läige mõlemal väiksel kahvaturohelisel silma ringil.
ta väitis end olevat skisofreenik. üllar jörbergi vend. ta rääkis, et talt peteti mingite rohtude abil korter välja ja nüüd tal on kitsas käes. sotsiaalabi inimesed pidid talle varsti uue elukoha muretsema. tal oli raha vaja, et õhtuks midagi süüa osta. vahepeal ta ütles lauseid hästi kiirelt ja segaselt. puterdades. nii et ma ei saanud üldse aru. aga põhilisest sain aru küll. ta rääkis veel midagi sellest, kui hull kogu maailm ja kogu elu tema jaoks on. ma küsisin talt, et kas ta elab siis mitmes reaalsuses korraga ja ta ütles, et jah ja noogutas.
ma andsin talle 10 krooni. ta vabandas, et ta pidi mult raha küsima.

hirmus.
ja hirmus kahju.

* * *

ma kirjutan siia edaspidi sõnu ilusatest asjadest.
vähemalt mõnda aega.
tõsi, ma olen seda juba teinud ka, aga mitte piisavalt.
ma teen nii, nagu tegelased mingis lummavas õudusromaanis. otsin ilu ilmselgelt ilusatest asjadest ja sündmustest & samamoodi ka õudsatest/häirivatest asjadest/sündmustest.

üks mu lemmikumaid lauluridu tuleb Outkastilt "Speakerboxxx" albumilt.
seal on üks Big Boi lugu pealkirjaga "Unhappy", mille refrään käib nõnda:

might as well have fun
'cause your happiness is done
and your goose is cooked

kõlab nii lõbusalt ja paneb mind alati naeratama. eriti kui ma tunnen, et asjad on tõesti halvasti.

ja nii ma kavatsengi teha.
sest elu ongi õudusromaan. (ja see lause ei tundu mulle isegi liialdatuna.)

* * *

kas see sissekanne kukkus negatiivsena välja?
see polnud niiviisi mõeldud.

-----------------------------------------
ja see on ka nunnu laul:
Dizzee Rascal - Dream
-----------------------------------------

jäin kinosaali taga raamatut lugedes tukkuma ja kui ma jälle ärkasin selle peale, et saalist kostusid filmi lõpu helid, jäi mulle pähe kõlama selline lause.
red is a demiac.
kusjuures, ma tean millegipärast, et "demiac" on sünonüüm sõnale "deemon".
punane on deemon? võimalik.

natuke enama kui tunni eest leidis sassi raamat von krahli kohvikbaaris oma lõpu.
ja kinno tagasi jõudes sain lõpuks ometi avada selle õudusraamatu kaaned, mida ma seljakotis juba nädalaid kaasas kandnud olen: "exquisite corpse" - poppy z brite.
romaan sarimõrvarist, kes armastab surnud poisse.

red is a demiac indeed.

...jõle aasta oli.
alguses oli nii palju lubadusi; hiljem osutusid enamus neist valedeks.
umbes nagu siis kui sa arvad, et sa näed päris kummitust ja siis sa taipad, et ai raisk, see on lihtsalt juhuslik mööda hõljuv aur.

aga ime läbi sündis ka palju võluvat ja ilusat aastal 2004.
proovin leida oma 10.
numbrid on segi paisatud, et ei tekiks paremusjärjestust.

89.
ma leidsin tol aastal üles sellise kirjaniku, nagu Will Christopher Baer.
peale seda kui ma "kiss me, judas"-i teist korda läbi lugesin ja lõpulausest aru sain, pole ma enam sama olnud.
ma teadsin, et mingil hetkel peab chuck palahniukile keegi juurde tulema. chucki teke oli niivõrd revolutsiooniline muutus minu elu jaoks, et sealt edasi ei saanud mingit stagnatsiooni tulla.
mingit paigaltammumist.
peale "penny dreadful"-i lugemist olen ma sõnanarkomaan. täiesti lehekülgedesse sisse imetud. ja ma loodan, et mul pole pääsu. ma olen läbinisti lummatud ja ma ei taha enam välja saada. see sõltuvus on nüüd sügavale kehasse, südamesse imbunud.
"penny dreadful" on niinimetatud "phineas poe triloogia" teine raamat.
ja kolmas ootab mind riiulil.
kurjakuulutav valgete kaantega raamat.

00.
Björk andis maailmale müstilise iluduse nimega "Medúlla".
tead seda mõtet, et meie moodsas ajas ja ruumis on nii raske ette kujutada mingit uut leiutist, mingit uut muusikastiili, mingit uut värvi näiteks? et praeguseks ajaks on kõik põhiline juba avastatud ja tehtud ja kõik edaspidine on ainult eelneva täiendus?
enne, kui ma "Medúlla"-t veel kuulnud ei olnud, ei teadnud, ma, et muusikaGA saab nii teha ja ma ei teadnud veel hästi, et muusikaT saab niiviisi teha.

&

01.
Radiohead "Hail to the Thief".

...nii head helid võivad tappa oma kibetulise suudlusega...
Björk ja Radiohead tegid neid helisid. ja ma tõesti ei teadnud, et selline muusika saab olemas olla.
need olidki minu jaoks need uued värvid. uued muusikastiilid.
hea, et maailm ei ole veel otsast lõpuni valmis.

57.
Hollandi reis.
tegime "CRASH" teatrit Rotterdamis (Hal 4-s) ja Haagis (Zcala-s).
sain teada, et elus on palju muusugust ilu ja et võimalusi on küllaga.
elu saab kahe ja poole tunni lennukilennu kaugusel olla hoopis teistsuguse värvi, kuju ja lõhnaga; samas jälle nii sarnane. peaaegu samasugune isegi.
ja Hollandis sain ma oma digifotoka soojaks. eelsoojendus toimus suvel "Maleva" Saaremaa võtteperioodil.

Hollandi reis viib järgmise punktini:

285.
lendasin esimest korda (teadlikus) elus lennukiga.
ema on mitu korda öelnud, et ma lendasin temaga kunagi titena Moskvasse, aga ma tõesti ei mäleta sellest mitte midagi.
nii et aastal 2004 lendasin ma esimest korda lennukiga.
hämmastav.
enamik inimesi võtsid seda lendu iseenesestmõistetavana. nagu see oleks täiesti normaalne protseduur.
aga me olime PILVEDE KOHAL. lendasime taevas.
janno andis lahkelt oma aknaäärse koha mulle, sest ma olin niivõrd elevil kogu asjast.
vaatasin ainult välja. muu oli ebaoluline.
ainuke pettumus oli see, et ülevalt alla vaadates olid kõik inimeste poolt sisse elatud maa-alad kandilised ja teedest-radadest triibulised.
kas me olemegi niivõrd igavad?
sest maapinnal ringi jõlkudes tundub kõik väga labürindilikult keeruline ja sigrimigriline.

4.
Chalice'i "Ühendatud inimesed".
see plaat tuli just enne 03/04 aastavahetust välja, nii et see loeb.
ja mida see mulle andis? see andis mulle uue hommiku eesti alternatiivmuusikas.
ja mina hakkasin juba arvama, et seda hommikut ei tule. et see päike ei tõuse enam.
et seda päikest polegi õieti kunagi olnud.

777.
Kristofer-Jüri Saks sündis planeedil Maa.
ja sellel poisil on mõtleja nägu. filosoofi nägu, ma ütlen.
:)
ja (praeguse seisuga) on ainult temal selline isa.
Kristjan. see kõige hullem mässaja. see kõige iseseisvam ja iseteadlikum vend. see kõige mõistlikum, arukam ja coolim pätt Lõuna-Eestis.
kui ma vaid hakkaks praegu üles lugema kõiki neid elu-osasid, mis ta minule andnud on. pärandanud on...
elu on ime.

3.
Kristo sai Lavakasse sisse.

ma küll veidi kardan vahel, mis see kool temaga teha võib.
aga samas jälle...

lühidalt oli nii, et kui keskkool sai läbi, läksime me Kristoga nädalaks ajaks Tartusse, et kusagile ülikooli sisse saada.
elasime tema vanema venna korteris. see oli naljakas aeg. me ei käinud ei koolis ega tööl. ilusalt oli tunda, kuidas neil hetkedel ei olnud riigile erilist vahet, kas me eksisteerime või mitte.
igatahes, Tartus ei võtnud ei kunstikool ega ka suur TÜ meid vastu.
kõlbmatud, nagu me olime. mina eriti. Kristo on sünnist saadik kordades tublim olnud kui mina.
TÜ-s pidid küll hiljem veel igasugused katse-etapid tulema, aga selleks ajaks olime me mõlemad tagasi Tallinnas ja proovisime TPÜ audiovisuaalsesse meediasse sisse saada.
Tartu ja Tallinna katsete ajad kattusid, nii et tuli valida.
ja Tallinna on südames. Tartu on Tartu. las ta olla. (<- ma ei mõelnud siin praegu midagi paha.)

kui katsete lõpus, hilja õhtul, tulemused teatavaks tehti, sain ma teada, et mina sain sisse ja Kristo pandi nö. "reservi".
ja teel poodi või teel poest koolimajja (emb-kumb) läksid meie kahe teed lahku. mina läksin sissesaamispeole ja Kristo kõndis koju.
ja see kuradi õhtu sai oma kaua oodatud õnneliku lõpu umbes aasta hiljem, kui Kristot oodati ühte teise Vanalinna koolimajja peole.

ma saan nüüd kergemalt hingata, sest ma tean, et meie mõlema elud on mõneks ajaks natuke päästetud.

13.
okei, kuigi "Malevas" leidsid aset ka mõned aasta õudsaimad sündmused, oli see piinarikas ellujäämisrabelus siiski unustamatu periood tolles aastas.

552.
lõplik avastamine, et mul ei ole kirjutamisest pääsu.
see juhtus peale "Viivikal mürk neelatud" valmimist.
esimene novell, mis mind natuke hulluks kippus tegema ja mis mind samas lõpuks korraks päästis.
...see näitas, et nii ongi. nii ongi.


---------

2004. aasta lõppu võiks mulle meenutama jääda üks lugu, mis tuli ja tõi lummuse tagasi.
see tuli üsna lõpus, aga see tuli.
need päikeseloojangu poole kõndimised tulevadki ju (harjumuspäraselt) alati lõpus.
ja päikesetõusu poole saab kõndida peale lõppu.

~\the vines - autumn shade ii/~

hüvasti, 2004.
aitäh hea eest.
aga ära palun tagasi tule.