watch the mellon collies blossom

mul on reisikramp. see on selline tunne, nagu naerukõõksatus oleks kõhus pausi peale pandud ja kestaks sedasi edasi. nagu keegi hoiaks magu peos.

veidi vähem kui kuue tunni pärast olen lennujaamas.
et hispaaniasse sõita.

mul on kotitäis riideid, mida kleepuma higistada.
mul on mu digifotokas, mis tänasest alates mahutab 300 pilti rohkem kui varem.
mul on tagasihoidlik hunnik ellujäämismuusikat.

inimesed on hullupöörahulljulged, et nad lennukitega ringi lendavad.
see on kergest metallist tuub, mis lendab kiiremini kui vormel, kusjuures ta teeb seda pilvede kohal. see on väga kõrgel. sellest veel üleval pool on kosmos. ja ülejäänud jagu meie päikesesüsteemist.

.

võib-olla jõuan ma sealmail olla romantiline ja kirjutada lõpuni oma näidend.
võib-olla mõnel öisel rõdul või aknal tuleb mõte, võib-olla mõnel öisel rõdul või aknal tuleb mõte.
et reaalsus on endiselt kokkuleppeline mõiste.
et kehaline liikumine on ainult hunnik ümberarvestatud koordinaate.

ja võib-olla mõnel öisel rõdul või aknal tuleb mõte.
et ma *tean armastust küll.

---
jim
tagasi siis, kui august on keskel.

-x-x-x-

*varem oli "tunnen"

PS!
aeg on melobordelli kiigata.
ja veel seda, et kui lennukiga midagi juhtub, siis ma ärritun.
5:25 am

vaatasin "sex & the city't" ja rõdu ukse vahelt kostus vene poiste majadevaheline laul. kui kitarr ka kostma hakkas, jooksin rõdule ja nad jalutasidki sedasi viiekesi mööda öötänavat ja laulsid ühe pikajuukselise poisi kitarri järgi.

vene poisid teevad alati õues muusikat, vähemalt siinkandis.
vahel, kui mul aken lahti on, kõnnib paar vene poissi akna alt üle muruplatsi, ühel õla peal makk, russkii räp kõlarites põksumas.
kui ma väiksem olin, lõime vahel sõpradega palli vastu elektrimaja plekist ust ja siis juhtus, et vene poisid (kes olid samuti toona väiksemad) tulid suure makiga meie juurde ja liitusid mänguga.
siis me mängisime prodigy saatel palli.

mu mälu võib olla mõtetega segunenud, aga tõepärasus polegi alati nii oluline, kui põhitunnete kogum.

.

katsu sa foo fightersi noorima taiese "in your honor" teist plaati kuulates mitte härduda.
kui sa oled mina, siis sa ei saa sellega hakkama.
ja kui saaks, olekski päris kahju.

PostSecret, mille ma mõne kuu eest tänu veikole avastasin, on koht, kuhu vaadata, if you're of a mind...

vaadata neid postkaardipihtimusi, salapaineid, neid harjumatuid aususi, kuulates the dresden dollsi.
pikantne.

me naersime ükskord kursavend margusega, kuivõrd ekstreemselt halb koht on põrgu.

see on kõige õudsem ja julmem koht (järel)maailmas. ja kui sa oled elanud halva või paganliku inimesena, lähed sa sinna igaveseks.
põrgupiinade katlasse.
igaveseks.

oskab keegi midagi veel ekstreemsemat välja pakkuda?
osalt on see naljakas, aga tegelikult on mul alati hirm kui ma jumala peale mõtlema satun. või kui keegi küsib, et "kas sa usud jumalasse?"
ma kardan, et ma lähen põrgusse kui ma vastata ei oska.
või kui ma mõtlen, et ei usu.

et vaigistada katkioleku imetluse halvasti väljendatud teema:
destruktsionist ma ei ole.
aga mulle tundub, et headus ja kurjus on ühe lõhestatud terviku 2 poolust, mis millegipärast ei taha siin maailmas kokku tagasi sulanduda, vaid põrkuvad selle asemel kokku, nagu kaks kõva metallitükki.
ma arvan, et koos nad oleksid vägev ühtsus, ühtlus.
mateeria ja/või energia, mis oleks vastuoludest üle. mis ei oleks see ega teine, vaid olekski Kõik.

ma olen ennast veidralt väljendama hakanud. ja kui mulle soigumised ei meeldi, siis miks ma seda viimati veidi teinud olen?

-x-x-x-



haapsalu kultuurimaja teatrisaal lavalt vaadates.


saalilae täppvõrk.


meie toa vannituba. / argliku teismelise autoportree, justkui.

.

haapsalu kultuurimajas oli nii palju mustreid, nii palju korrapärast ilu.
rütmid. sümmeetria.
maja keskel oli vabaõhuaiake, kus kasvasid okkalised puud ja kus olid valgest plastikust aiatoolid, aialauad. seda kohta kutsuti kui "linnakärast eemal" ja koridorist vaadatuna kutsuti seda "akvaariumiks".
seal oli etendusejärgne kalk-kõleda, kuid veidralt vana nukkude teatri lava moodi ruumis laulmine ja gootilik koleduselähedus. seal oli rikkalikult rämetsev ja räigusi lahmiv prominentmees M.

ja seal oli linn, kus oli klaasipuhuja. evald okase muuseumi taga-aias.
oranž lõõmahtav ahjusuu, nagu tuhat celsiuse kraadi või rohkemgi.
seal oli naerukrambikõõksumisega alanud öö, kus tagumik hüppas voodiäärel ja kõht andis valule aina lisa ja lisa.
õrnvaimustav linnahingus.
ja ülikummaline rahvateatri esietendus. hirmveider, võiks öelda.

pea töötab tuimalt, jämedalt.
ei kirjuta praegu rohkem. kell on ma ei teagi, kas öö või varahommik. twilight mornight.

kui me ära tulime, oli kultuurimaja fuajees varahommikune voodite müük.
kiletatult kahes reas olid nad. 2990.- ja edasi.
veider.
seal oli veel ka muuseum ja raamatukogu.
ja veel sada pisikest salakohta ja -koridori, kus öösel sai paljajalu bokserite väel kõnnitud, nagu loll.
silmad prillideta fookusevabad.

ühel möödund hetkel tuli Punase Hanrahani poolt kontraliigutus minu neetud ilu kaebeloole ja sellele eelnenud siirupijutule.
ma oleksin ise vast samuti pisut liiga otseselt neid jutte mõistnud.

praegu olen õhuline ja kontrollitult hajevil. peale haapsalus olemist, kus oli sümmeetriamaja.
kus me tegime 2 etendust.
kus lörtsi polnud, et kehadesse sadada. kus miinustel ei olnud asu.

.

et öelda selgemalt, las ma räägin veel ühe loo:

mind hellitavad, mind kõditavad ja ergastavad pool-inimesed-pool-masinad.
androidid. lapseliku sõnaga "robotid".
"beautiful android with icewater veins" will christopher baer'i sõnadega.
nad värskendavad mind oma immuunsusega ja sellega, kuidas inimesed neid igas loos võtavad ning jätavad justkui nad polekski miskid. ja nemad - androidid - nad vaatavad seda kõike pealt oma jahesiniste silmadega, läbi metallkapi õhuvõrestiku või läbi supermaanteeäärse kohviku akna või läbi harjumatul määral orgaaniliste sirelipõõsaste õie-oksa-&-leherägastiku, pärast seda, kui keegi nad metsa on jätnud ja ise linna tagasi sõitnud.
jälgivad seda kõike ilma, et nad silmi pilgutama peaksid. (kuigi mõni neist võib ehk pilgutada ka - see oleks pisike stiliseeritud silmalaumehanism, et lisada ehedust.)

mulle meeldib nende juures see, et neid vaadatakse vaikse rumala hämmeldusega. ja et samaaegselt suhtutakse neisse alahindavalt, sest nad on siiski kodumasinad, mitte elavad inimesed.
mulle meeldib see potentsiaal, et peagi võivad nemadki hingama hakata. päriselt tundma hakata. päriselt aru saama hakata.
et nende tulevikust koidab midagi, mis on võib-olla kohutav, aga võib-olla puhtalt ilus.
midagi jahedat, nagu jääkuubikud, mis lõugade vahel krõmpsuvad nii, et keel tuimvalus, aga samas nii kuumust leevendav hea, et see tekitab mõnu, kui see läbipaistev veepuru roosas märjas suukoopas lahedaks rahuks muutub.

androididel on elu ilma tagajärgedeta.
a life without consequences.
ma laenan inglise keelt tihti, ma tean. inglise keeles on vahel õigem kõlaemotsioon. vahel.

inimesed, seevastu, on tundelised olevused, pehmed kiud kõva luustiku ümber. hing. palju mõtteid, illusioone, visioone ja südamemooduseid.
mind hämmastab inimese võime paraneda.
kui käele lõikub sügav kriim, siis see kasvab ise kokku. rakud hakkavad edasi hargnema, kuni üks äär puutub teist ja nahal on vaid vaibuv arm. mis kaob ilmselt ajaga.

ja laveerides nõnda tundetu ja tundelise maailma vahel, "tehise" ja "pärise" vahel jääb silma, kõrva ja südamesse niivõrd palju ebaausust, ilu, ebaausat ilu.
mitmetimõistmist, ja pinna all surisemist.
mõrinat. värinat.
asju, mis näivad nii, aga tões on teisiti.
ja vahel on see ebaaus ilu välja idanenud kõdupinnasest. mullast, mis tundub must, aga tegelikult, valguse käes lähemalt vaadates, on tumepunane, nagu see oleks mingi vedelikuga varem üle kastetud.
oletame, et see võrsunud ebaaus ilu on peen graatsiline taim. habrasroheline, pisike.
ja kui seda lähemalt vaadata, siis võib ehk võpatades märgata, et tal on lehed lõikavalt teravaservalised. et need on nõgeste edasi arendatud kaksikõed ja et need on altpoolt tulnud. lilled. otse Luciferilt.

mis sa siis teha saad kui mitte nutta, aga olnud ilu siiski eitada ei saa. minevikku veel ei muudeta. (vist.)

vahel ma olengi justkui android, kes vaatab seda pealt. vaatab midagi kohutavat pealt ja imetleb selle ootamatut orgaanilisust. selle südamemurdmisjõudu.
olles inimene, liigutab see kõik mu närve ja ajab mind nutma. mis ei ole üldsegi mitte kaunistav silmamehanism, vaid päris, ehe, Tunne.

see tunne, et mulle ei meeldi, mis ma nägin, aga miski oli seal ebaausalt ilus.
miski seal õpetas mulle uue peatüki selgeks Inimeste Loost.
või peaksin ma ütlema 'Loomusest'? 'Loost' on ilusam.

mulle ei meeldi valu ega posttraumaatilised seisundid.
aga ma imetlen inimesi kõigis nende faasides ja seisundites. nende võimelisuses luua armastuse värve ja õndsuse tuulepuhanguid. ja nende tahtes, siiras vihavajaduses, lammutada ja tuhastada. teha olematuks teisi omasuguseid.
tumm jahmatus tekib siis.

ja mulle meeldib, et androidid ei saa sellest kõigest veel üldse midagi teada.
ei oska teada. ei saa veel aru.

-x-x-x-

ma olen tagasi tallinnas.
varsti kleebin pilte haapsalust.

olen-liigun haapsalus.
väga palju ilu ja sümmeetriat.

kodus panen pildid siia.

aitäh, et olete.

"Life is what u make it, nigga."
nii räppis Nas.

ja Ramloff teab rahu olulisust. või mis olulisust? rahu ongi kõik, mida vaja. seega on mõttetu rahule mingit väärtust omistada. rahule kuulub terve väärtuse võimalik määr. rahule kuulub kõik, sest ta on kõik, mida vaja.

rahust algab see elu, mida sa kujundada tahad.
mida sa kujundada suudad, saad, nagu tahad. nagu vajad.

miks ma siis luban end tasakaalust välja viia?
Lucifer was beautiful before he sinned.
sellepärast.
minu lemmikraamatukangelased on muljutud inimesed. murdunud tüübid, kellest ma aru saan. jah, neist immitseb seda siirupit, millest ma ennist rääkisin.
Saatana ilu kisub mind allapoole tagasi ja vahel ma lähen
vahel ma kuradi lähen. see on kohutav. ja aeg-ajalt see meeldib mulle. see teekond alla. see must surisemine, mis seal allpool sisse hingub.
miks?
sest mulle meeldib ilu.
kuidas loobuda ilust?
ilma iluta mul ei ole midagi.

kui John Frusciante narkomaanina elusalt mädanes, rääkis ta ilust.
et ta näeb ainult ilu. tohutut ilu. kohutavalt palju ilu.
heroiin. tema sees oli heroiin ja ta lagunes selle nõelkäte vahel. peale maha jätmist ja ümberehitust on John Frusciantel teistsugune nägu. füüsiliselt teistsugune nägu. vaimselt, kahtlemata, ka. ta pidavat ikka veel kummitusi nägema.
kunagi tegi ta vaimudele süüa. vaimud tulid külla ja John tegi neile süüa.

ma saan aru, mis ta rääkis oma heroiiniuimas; sellest ilu osast.
heroiin - isegi selle aine nimi on kõrgelennuliselt veetlev. õilis, kuidagi. ilus.
aga heroiin lagundab organismi, nagu eimiski muu hape.
ainulaadselt hävinguline vedelik.

mul on kahju, et ma neetud iluga mängida tahan.
nagu tulega. mul on kahju.
miks see nii kütkestav on?
Lucifer was beautiful before he sinned.

oleks lihtsam, oleks, kui kõige kohutavam olevus - see kõigeõelam - oleks olnud kole.
kui nimesse 'Lucifer' ei oleks sisse kirjutatud 'ilu'.

ma tõesti tahan, et kõik oleks lihtne.
öeldakse, et "elu ei peagi lihtne olema" või et "kes ütles, et elu peab lihtne olema?"
aga keegi ei öelnudki. keegi polegi kunagi öelnud.
ma lihtsalt tahan.. tahan.. et kõik oleks lihtne.
et kirjutada oleks lihtne.
et kannatusi ei oleks. mitte kellelgi.
et oleks kestev õndsus ja lõppematu heaolu.
eufoorialained. ekstaatika. ekviliibrium.

lihtsus algab rahust.
aga Lucifer was beautiful before he sinned. endiselt.
ja ma vajan ilu.
ja ma vajan eriliselt siirupit immitsevate inimeste ilu, sest ma mõistan neid ja me oleme sama.
nad oskavad olla head.
nad teavad vägivalla värvi, lõhna, maitset ja temperatuuri.
vägivald lõhnab, nagu kohutav elu.
vägivalla temperatuur on söövitavalt kõrvetav ja kristallkülm.

lõpuks see tapab kõik. nagu heroiin tapab lõpuks kõik. nagu Lucifer tapab lõpuks kõik.
["Lucifer" means "Light-Bringer" or "Day Star"]

ma loodan, et ma pole surmaringis.
suremas, kindlasti, aga sa ju saad aru, mida ma mõtlen.

------------
Nirvana
------------

1) ma jätan endast pealiskaudseid muljeid,
2) sest ma olen ebakindel,
3) sest ma tunnen end tihemini rumala kui targa+nutikana.

täna on paranoiapäev.
tere, higi ja tõmblused.
minge kiirelt minema ja laske poisil olla suhtluskõlblik.

tahad süstida armastust, sest sa oled kiromaan sõnast kirg.

tahad näha mind rohkem.
aga, aga. mina sind ka.

ma ei saaks öelda, et mulle meeldib, kui sa katki oled või et see on armas, kui sa taas ja taas pimeduse luku taga segaseks oled läin'd. keeruliseks oled läin'd ja mõranen'd.
aga tea, et see kleepuv neste, mis sinu pisikeste lõhemustrite vahelt välja immitseb peale seda, kui sa liialt palju sissepoole nutnud oled - see mürkjas kokteil sinu hingepiinadest ja kokku pigistatud südamest - jah, just see: sa tea, et ma maitsen seda vahel ja tunnen selle kleepuvat suhkrut oma keelel. oma suu sees.
sa tea, et ma joon seda kui siirupit.

sa pead seda teadma, sest siis sa tead, miks mu huul ehk vahel nii magus on.
hetk tagasi andsin su haavale suud.
ja see ei ajan'd mul naeratust suule, seetõttu, et sa alati katkine oled.
vaid see siirup, mis immitses. see, mida ma keeleotsaga puutusin. (ehk sa ei märkagi vahel?)
see siirup raputas mind, nagu külm, korraks, peast, ja ma tundsin-tajusin seda.
et täpselt niiviisi on.

sa oled nagu mina.
ja ma nagu sa.
mesilane su haavaõite peal.
ikka ja jälle.
huuled nii magusad, et naljakas.
et peaaegu ropp

Eesti Näitemänguagentuur kuulutab välja 2005. aasta näidendivõistluse.

Võistlustööd palume saata 15. augustiks 2005 aadressil Eesti Näitemänguagentuur, PK 4387 Narva mnt. 1, 10512 Tallinn.

Näidendivõistluse auhinnafond on 80 000 krooni, eripreemiaid annavad välja ka teised organisatsioonid.

-> lisa...

marilyn kirjutas täna nii mitu head asja üles, et ma tsiteeriksin terve sissekande ära.
aga ma piirdun sellega:

"Üldiselt on suvi üks imelik aastaaeg, sest sa ootad ja ootad seda ja siis ta tuleb ja kaob nii kiiresti, et ise ka ei saa aru, ja kõik, mis sa mäletad temast on see, kuidas sa ütlesid, "nii palav on, tuleks vaid vihma" või "kuradi vihm, suvel ka päikest ei paista" ja mis sa veel tegid.. "Tead, ei mäletagi, aga jõle palav oli.."

[neljateistkümnes juuli, 2005 (12:52)]

-> lyynile_lähemale.

me jalutasime lyyniga hullumaja juures.

lyyn hakkab viljandis näitlemist õppima.

lyyn ja jim annavad homme verd ka.


















































-----------------------------
Tool [album] Aenima
-----------------------------

ma ostsin endale täna valge t-särgi, kus on vana roosa ameerika auto ja tekst: LOVE MUSCLE (kusjuures O asemel on süda).

mulle tuleb selle perversse sõnapaariga meelde see koht "American Beauty"st, kus Lester küsib õrnalt-sõbralikult naeratades oma tütre sõbrannalt: "You like... muscles?"

muie venib suule, midagi pole teha.

ma ostsin veel ilusa väikese väljaande Graham Greene'i "The Quiet American"ist ka.

ma uurisin "Boys Don't Cry" loo tausta.
tuli välja, et Teena Brandon (poisstüdruk) eksisteeris päriselt. ta tapeti 31. detsembril 1993 Nebraskas Falls City's peale seda, kui tema tegelik sugu ilmsiks tuli.
sellest on tehtud ka dokumentaalfilm.

enam ma seda lugu kritiseerida ei saa.

elu ei allu dramaturgiasätetele.
sellegipoolest arvan ma fiktiivsete lugude loomisest sama, mida eelmises sissekandes veel.
näis, kui kaua ma ise nendest reeglitest kinni suudan pidada. sest kohe, kui need selgeks saavad, muutub nende lõhkumine ahvatlevamaks kui nende järgimine.

kas ongi siis nii, et me lõhume selleks, et luua selleks, et oleks, mida lõhkuda selleks, et uuesti luua?
päris hirmus rütm. monotoonne. jabur.
(loomulikult, juhul kui seda kõike täpselt niivõrd napi kondikavaga vaadatagi.)

meenus, mis ma kirjutada tahtsin.

eile oli tv3st film "Boys Don't Cry", kus üks poiss elas tüdruku kehas.

tegelased, kellest ma edasises räägin:
1) poisstüdruk - traagiline peategelane
2) neiu - poisstüdruku armsam
3) 2 eksvangist retsi - neiu sõbrad
4) neiu sõbranna
5) neiu ema

lugu oli lühidalt selline, et see tüdruk tekitas endale nii poisiliku välimuse kui sai ning hakkas ühe kena ja probleemse neiuga käima, kes pidaski teda poisiks.
kuni poisstüdruk vangi pandi (ta oli pätt, natuke) ja neiu teda vaatama tuli. poisstüdruk oli ju naistevanglas.
poisstüdruk valetas seepeale oma neiule, et ta on hermafrodiit (kahesooline inimene).
neiu ütles, et "I don't care if you're half-ape, half-monkey. I'm gonna get you out of here." ja kõik oli üsna vahva, kuni neiu eksvangidest sõbrad poisstüdrukul vetsus püksid maha rebisid.

sealt edasi viisid need 2 retsi poisstüdruku mahajäetud laohoone juurde ja vägistasid teda kordamööda. see oli poisstüdruku esimene kord. (ja teine.)

ja sealt veel edasi hakkasid poisstüdruk ja neiu kodulinnast põgenemise plaane pidama, kuni neiu ema retsidele poisstüdruku peiduka reetis.
poisstüdruk peitis end neiu sõbranna pool. neiu sõbrannal oli väike laps.

ning sealt edasi läksid retsid koos neiuga sõbranna manu, lasid poisstüdruku neiu silme all maha ning seejärel tulistasid surmakuuli ka neiu sõbrannale kerre. pisilapse silme ees.

ma vihastasin selle filmi peale. kohe räägin, miks.

.

see lugu mängiti kätte väga koledate vahenditega.
hea lugu peakski tugevaid emotsioone tekitama, aga ma arvan, et see oli halb lõpplahendus.
mitte ebaaus vaataja suhtes, vaid... liiga ilmselgelt taotluslikult kaastundele üles kutsuv. liiga taotluslikult jõhker.

täpselt, nagu olekski 2 varianti:

a) kui sa teed lugu, mis peaks kitsarinnalisi inimesi puudutama, siis haki traagiline peategelane tükkideks;

b) kui sa teed lugu nö. "tolerantsele vähemusele", siis näita neile, et alati on mingi pääsetee. näita neile, et surm ei ole lahendus ja et õnn võib veel pesitseda ukse taga #3.

.

nagu ma Punasele Hanrahanilegi rääkisin, ühtib minu seisukoht lugude loomisel Palahniuki omaga.
lugusid ei tohiks lahendada sellega, et traagiline peategelane ennast (näiteks) ära tapab.
kunstis ei ole "Ei"-sid, muidugi.
aga mina oleksin tahtnud näha poisstüdruku loole nutikamat lõppu.
ma ei ütle, et see oleks pidanud olema roosiline lõpp.
aga kõige huvitavamad lõpud on ootamatu sisemise vindiga. poolnähtamatu konksuga, mis vihjab surnukeha lõhkise rindkere all salamahti tuksuvale südamele.

sest kõik teavad neid sadaühte erinevat nippi suremiseks.
aga kõik tahavad teada, kuidas peale suremist veel hakkama saada.

päevad, õhtud ja ööd, mil ta neuropsühholoogiahaiglas oli.
lihtsalt loe.














(Elva sääsk. ta suri ära seal aknalaua peal ja Kristjan viskas ta minema.)

mu sõber
- ta rändab üle ilmapalli
et leida tagumine uks
koju.

kristo on barcelonas, seljakotiga ja päikesest valgeks pleekinud juustega, ma olen kindel.

mu sõber
- ta läks üksi
et hiljem olla
mitte.

oh. sa. poiss.

-o-o-o-

robotid, androidid, tehisintellektid... nõrgestavalt hämmingusseajavad on nad.
ma hoolin neist fanaatiliselt lausa. lapsest saadik.

kui Eva kord 150 aasta pärast seda videot vaataks ja näeks, kui veidra ja kõheda mulje ta endast jättis...
kui androidid hakkaksid elektrilammastest und nägema...
kui Philip K. Dickist tehtaks robotkoopia.

kõhe, jah.
aga tohutult ärevusttekitav. kaudselt narkootiline isegi.

püüa ii korrusele minna
ja vaata, kes seal on...

.
ma olen tropp, sest ma ei kannata seda, kui inimesed uste paukudes minema marsivad ja edasisi sõnu kuulamast keelduvad. pisarad silmis, nahk punane.
see on teiste suhtes ebaaus, kui teised on sõbrad ja kui teised hoolivad.
sellegipoolest tegin ma ise peaaegu nii.

ma oleksin pidanud selgitama, miks ma ära kadusin. aga salapäratsemisel on võlu. väga tihti juhtub nii, et sellele ei saa vastu panna.
aga. mul on põhjus, miks ma vits-vette-moel kaduda ei tohi.
ja sellepärast, et ma oma põhjusest kinni ei hoidnud, olengi ma tropp.

liigume edasi.

-x-x-x-

mis ma läinud päevad tegin.
kirjutasin päevad läbi.
päris maailm jõudis naljakaks muutuda.
ja kuna ma kasutasin mõtteid rohkem kui ülejäänud keha, hakkas olema nii, et mu pea tahtis magada, aga kehal polnud põhjust. ja nii ma lesisingi voodis ja vaatasin, kuidas päike tõusis ja kuidas kõrged punased majad said öö varjust välja liueldes värvid tagasi.

nüüd ma panin paberile pausi. mu kondid lähevad pooleks kui ma praegu jätkan.
hingetõmme.

eile mind viidi majast välja, sest Lenny Kravitz oli. mul oli järg kalendri pealt ära kadunud ja nii oligi, et telefon helises ja Elva poiss ja tüdruk olid all.
Lenny... Merilin viis mind Lennyle.
ja see energia, mis lava ja publiku vahel sooja auru pilvena helendas oli nii plusstugev, et me oleksime võinud kosmosesüstikut jõustada.
see oligi electric church ja seal olid helihingelised muusikud.

.

ma arvan ma arvan, et me tahme ka tahme ka
saada suurteks ja tugevateks; olla samas väiksed ja armsad.
.

see pole isegi mingi uus algus sellele päevikule.
ma üritan öelda, et ma püüan olla vähem üks asshole.

see koht on muutlik.
tegelikult peaksid blogid tekitama mingi uue tasandi sõpruskonna, kommuuni.
ja ongi tekitanud. ma pean teid lugema. nüüd lausa pean juba.

aga see koht siin ajab küll üksik-kongi tunde peale.
ma keerutan siin lolliks ennast, vahel.

.
ega ma ei lahku.
lihtsalt, hoian eemale või kirjutan teistmoodi. 2 varianti.
oleneb sellest, kas see ühemehekambri tunne jääb või läheb.

aga õues on suvi. sinine taevas, vahel täiesti pilvitu. ja päike, nagu tulisust kärav silm.

ja siis ta suudles mind ja ütles, et: "näed. niimoodi maitsebki mürk."
sekund tagasi. kaks. kolm. aga see hetk hõljub. ei lähe ära.
kuu helk näojooni välja joonistamas, nagu pintsel kahvatusinises.
tema näol on teravad servad. ta on nii ilus, et ma poolenisti ei kannata seda.
nagu praegu.
aga las ta istub mu peal. läbipaistev kardin selja taga, nagu laineline halo.
"suudle mind veel," ütlen. "suudle mind, kate."
"ära lollita."
tõstan linalt käe, et tema nahka silitada, aga ta tõmbub eemale. ronib voodilt maha.
"kui palju ma kaalun?" küsib ta.
"mis... mis mõttes?"
"palju ma kaalun?"
"ma ei tea."
"vähem või rohkem kui triikraud?"
"rohkem," naeratan. "sa oled lahe."
"rohkem või vähem kui kotitäis õunu?"
"oleneb, kui suur see kott on."
"tavaline."
"rohkem."
"vähem või rohkem kui tinast padi rinna peal."
"ma ei tea, ma ei oska võrrelda. mul ei ole tinast patja rinnal."
ta kallutab pead, vaatab mind vidukil silmadega. ma ei saa aru, kas ta on unine või lihtsalt kaval.
"mis sul huule peal on?"
puudutan sõrmega huult. tõmban eemale. läigib.
"sinu sülg," ütlen. "ilmselt."
"ei," ütleb ta. "sinu."
teen suu lahti, aga mu suu on kinni.
avan silmad, aga see on hoopis teine ruum ja palju väiksem voodi.
minu enda väike madrats.
ja paremast suunurgast kõrvani on märg looklev triip.

(5 minutit tagasi)
kuulan Nirvanat. Kurt Cobain karjub "Marijuana!"

ema (selja tagant): see laulja kõlab, nagu tal oleks väga raske lapsepõlv olnud.
mina: oligi. tal oli väga raske lapsepõlv.
vaikus.
mina: ta tappis ennast ära ka lõpuks.
pikem vaikus.
ema (veidi kohkunult): tõsiselt räägid või?

.

üldisemalt.
paranoia on vanemates istet võtnud. emades, peamiselt.

minu vanaema: oleks, et ta leiaks nüüd endale ühe kena toreda tüdruku ka. ta jookseb ainult poistega ringi. ma nii tahaks, et ta leiaks omale ühe kena toreda tüdruku.

minu ema: aga jim, kas sul ei olegi pruuti või? aga miks sul ei ole? aga kas kristol on pruut või? miks tal ei ole? kristol vist polegi olnud pruuti? aga jaagul; kas jaagul on pruut? miks?

jaagu ema: jaak, kas sul pruuti polegi või? miks? aga kas jimil on pruut?

marguse ema on väga õnnelik, et margus koos kristiga elab ja mõtleb ootusäreva naeratusega nende kahe ühise armastuse- ja lasterohke tuleviku peale.
margus ja kristi on reaalsuses parimad sõbrad. abielu plaanis ei ole.

.

see on ärritav, stiilis "aitab sellest teemast, ärme räägi sellest enam."
aga samas see tekitab päris koledaid pingeid ka. vahetevahel.
vahetevahel tuleb isegi tunne, et sunniks ennast suhtesse, enne kui aeg otsa saab ja lootuslaevuke selleks eluajaks juba ära ujunud on.
äkki siis tuleb tunne ka. ja abielu ja lapsed ja maha rahunenud emad.

selline "mis mul viga on??" tunne tuleb.
vahetevahel.

ma sain täna natuke aru, miks ma eile kurb olin peale jacki ja megi lahkumist.
jack nägi laval nii turske ja võimas välja. jõuline.
pillid olid nagu kaalutud lelud tema käes ja ta tegi nendega mida iganes. ja mitte lohakalt, vaid veatult.
ja ma mõtlesin seal lava ees temast mitu korda nimega rock god. sest seal laval ta oli.
meg oli armas ja tagasihoidlik, aga samuti vägevam ja ilusam kui telekast varem paistnud oli. malbearmas.

seal lava peal oli neis olemas kõik, mida inimene tahab. ma lähtun endast, aga eeldan, et teised ihkavad samu kvaliteete.
nad olid tugevad. nad olid võimekad. nad olid ilusad. nad olid jõulised.

see on Fight Club all over again.
mina olen nimetu hälvik, kokkuleppelise nimega Jack (I am Jack's first name) ja Tyler on kõik, kes kiirgavad välja annet, potentsiaali, seksuaalset ja intellektuaalset võimekust ja jõudu.
eile oli Tyleriks The White Stripes.

The Cure'l on üks lugu pealkirjaga "Why Can't I Be You".
tegelikkuses laulaksin pigem mina seda sama laulu Robert Smithile kui tema mulle.
see ei ole muidugi päris üks-üheselt ka nii, et ma väga tahan olla Jack White või Robert Smith.
täpsem küsimus oleks "Why can't I be like You?"

miks tahab nimetu Jack olla Tyler?
Tyler vastab: "I look like you wanna look. I fuck like you wanna fuck. I am smart. Capable. Everything you ever wanted to be."

ja eile seal lava ees ja hiljem linnas ja kodus oligi pidevalt see näriv ihkamisekripeldus sees.
ma oleksin ilmselt tahtnud nendega ühte sulada. muutuda koos nendeks täiuslikuks massiks. õnne ja rahulolu mateeriaks.

mul tekkis kahtlus, et sellel "ühte sulamise" soovil on mingi seksuaalne alatoon ka sees ja siis ma veensin ennast, et siin pole erootikaga midagi pistmist.
aga tegelikult kindlasti on.
ja Sigmund teadis juba enne mind, kuidas tunded ja käitumismallid nabaväätepidi seksi küljes hõljuvad.

we live in a sexy world, yeah.
ja sellega kaasneb niivõrd palju pinget.
seksuaalsus on tegelikult lihtne. aga sellest ei saa enamjaolt ausalt rääkida ja siis tulebki rääkida keeruliselt. sest siis see rääkija ei valeta otseselt, aga esitab tõe sellisena, et kuulaja sellest lõpuni aru ei saaks.
vist on nii. ma lähtun jälle endast, eeldades, et teised arvavad ka nii.
kuigi ma korduvalt keelan eeldamist. eeldamine on õudselt libedal jääl jauramine.

.

Tylereid ei saagi kunagi kätte.
nendega ei saa mitte kunagi ühilduda.
Tylerid näitavad teed ja panevad sind jooksma.
sina oled jänes jooksulindi peal, porgand silme ette riputatud.
Tyler paneb sind püüdlema tarkuse, võimekuse, jõu ja ilu poole.

Tylerid jooksevad silmapiiril ringi ja vahetevahel, kui sul väga veab, puudutab Jack White omaenda käega sinu White Stripesi vinüülplaatide ümbriseid (nagu ta Sibulale kontserdil tegi), aga sa ei saa ei saa mitte kunagi olla Jack White.

kui sa püüdled ja vaeva näed, siis sa võid saada Tyleri sarnaseks. ja see püüdlus on oluline, ma tean. see on see, mida juba lasteaias õppima hakatakse.

aga see püüdlus on niivõrd raske, et graafikul näeks see välja võnkleva sinusoidina, kus haripunkt oleks jaburalt naljakas ja alumine tipp kohutav, ehk isegi traagiline.
see püüdlus on kuratlikult raske.

.

ma räägin juba liialt pikalt, jah?
olgu praegu siis punkt. kuigi tahaks jätkata. aga ma jookseksin sohu lõpuks.
kirjutage palun teie.
mukallid, nagu maia ütleb.