watch the mellon collies blossom

*
ja ma komistangi peaaegu oma sidumata ketsipaelade pärast, aga ema ütleb, et kõik on korras, et ära muretse. lihtsalt seo paelad kinni.
terve lõbustuspark on kisa täis, nagu karussellidel laulaksid kajakad, mitte inimesed. hääled, nagu avaras tsentrifuugis. nagu siiruviirulises õhukoridoris.
ameerika mägede kõrval õõtsub täispuhutud sinine vaal, nagu pehme kummist tarretis. pistan selle poole jooksu. ema hüüab: "paelad!"

ja siis ma võtangi vaala moka ääres ketsid jalast, aga keegi hüüab kahiseval häälel minu nime ja ma pööran end paar korda ringi, et aru saada, kes ja miks. vaatan jälle batuuti ja ootan, et praegune lastering juba ära aetaks. mingi 5 põnni seisavad veel siin minu läheduses, ärevil. vedrud kõhus valmis. hüplemiseks pingul.
jälle see hääl.
ja vaatan vaala selja taha. seal on valge plastikmaskiga pea. kitsaste silma-avadega emotsioonitu naisenägu. aga maski ümber on pahmakas oranže lokkis juukseid. ja kui ta käega jälle enda poole viipab, näen ma tema täpilisest käisest ära, et see on kloun.
paksud valged kindad käes.

lähen vaala taha ja kahisev mehehääl ütleb: "tere." ta ulatab mulle oma käe.
ulatan oma käe vastu ja kui me labasid kokku pigistame, küsib ta: "kas sa õhupalli tahad?"
ja loomulikult ma tahan. "tule siis kaasa. ma annan sulle õhupalli."

kõnnin klouniga lõbustuspargi raudvõrestikust aiani. ronime üle.
klounil on metsatuka ääres must mikrobuss ja kui me lähemale jõuame, näen, et selle külje peale on kleebitud suured mängukaadid.
kloun vajutab pulti ja buss vilgutab tulesid, teeb piikspiiks.
ta tõmbab mikrobussi küljeukse lahti ja ronib sisse. ütleb: "tule ka."

kohe, kui sisse olen roninud, võtab bussi pimedus seest õõnsaks. peaaegu mustaks toonitud klaasid lasevad kõige nõrgemat päikesevalgust sisse. ja kui ma ukse poole oma jala sirutan, tõukab kloun ukse hooga kinni ning istub mu rinna peale.
vaeses valguses näen klouni käes hõbedast noatera välgatavat ja kloun ütleb:
"hüppama, hüppama!"
"mida?"
ema tõukab mind batuudi poole. "mida sa uimerdad? tahad hüpata või ei taha?"
uued lapsed annavad karglemisele esimest hoogu sisse.
"aa... muidugi tahan," ütlen ja ronin vaala paksule punasele keelele.

ja värisev tühja kõhu tunne lahtub nii, et poolenisti ma ei märkagi selle kadumist, aga keegi ütleb: "pst..." ja kui ma vaala kurku vaatan, on valge maskiga klouni pea just seal.
vaatan ema poole ja ta naeratab, jälgib, aga sellegipoolest õõtsun salajaste sammudega kurgu juurde ja kükitan.
"mida sa tahad?" küsin.
ja kloun küsib: "õhupalli tahad saada?"
"ei. mine ära."
"mul on heeliumit."
ma vaikin ja lasen klounil ennast vaadata. siis vajun pikali ja libistan end vaala kurgust alla.
kloun aitab mind välja tirida ja nüüd me oleme vaala selja taga.
"lähme," ütleb kloun, aga ma ei liigu paigalt. urgitsen oma pükste voodri vahelt väikse taskunoa välja ja tõmban tera välja. ulatan noa klounile. ta võtab vastu.
"sa võid mulle haiget teha," ütlen.

ja kloun lükkab maski pealae peale, ajab käed laiali ja ütleb: "sa võid mulle haiget teha."

maniaki naeratus venib üle mu näo ja samal ajal meenub mulle, et klounid teevad mind kurvaks.
*

miniatuursed lõhkevad aatomid rindkeres. tühjus, väävli ergas lõhn pimedas toas. kõrbenud tubaka mälestus õhus ja suits kerkib, hõreneb, kaob ülespoole ära. saab pilvedega üheks. perverssed kujutluspildid. välkvisaazhid. 'ei, ma just ei mõelnud nii. head inimesed ei mõtle nii. ma olen ennast kusagil tee peal ära määrinud. või ma olengi tegelikult halb?'
okei.
pehmed punased nahkkindad libisevad kellegi käe otsas üle... mille? üle keha? üle öise takso libeda nahkistme.
süsteemidest välja kukkumised.
kas ma räägin vahutava suuga?
kuu vahib aknast sisse. mingi kalk ja külm silmakera keset sinkjasmusta taevast. eile oli taevas pilvedest udune, nagu sooaur oleks linna kohale hõljunud. kuu kadus ära.
meie uutel plastikakendel ei ole kardinaid ees.
kogu aeg seesama kuu. miks ta nii väike on ja miks ta passib seal?
okei.
kas ma ei ole töö jaoks sobilik? kino projektor põriseb. tulistab valgust läbi filmilindi. tulistab pilte ekraanile.
pöffis oli ka halb töötada. kontoritöö. kontoritöö. 50 spam-maili päevas, 12 probleemset rezissööri, produtsenti, beta-kassetti.
telefonikõned lõuna-koreasse, austraaliasse. automaatvastajad.
higi laubal, elektriline kampsun: staatika. hmm. "hello. i'm calling on behalf of the 'animated dreams' team which is the sub-festival of the 'black nights film festival'."
mitu filmi veel kriitilised on?
umbes 7... vist. saadan siis faxi.
asjalik glamuur. prinditud paberitest ja maailmafilmifestivalidekataloogidest lookas lauad.
majandusjuhataja tõmblev nägu, kurnatus.
mu suu vahutab, eks ju? see on loll ja teesklev jutt. ju.
okei.
tule filmi iga nädal paar tunnikest midagi ja siis saada mulle võttetehnika nimekiri ja hinnakiri, et ma saaksin selle projekti sisse kirjutada, eksole? mina ei tea selliseid asju.
mina ka ei tea.
küsi kateedrist või õppetoolist või sealt ja pane mulle kirja.

algul oli see faas, kus erinevad narratiivid ja sinääriöud hakkasid mesiselt paksuks ja magusaks muutuma ja üle äära aeglaselt voolama. ja siis ma muutusin ise ka aeglaseks, sest ma ju liikusin mee sees. kohad ja jutud hakkasid moonduma, painduma. reaalsus mis? reaalsus kus? mida ma mõtlen? miks ma uimerdan?
nüüd ma näen lihtsalt mingit tühja auku. klassikapäraselt musta auku.

ma tahan, et keegi lohistaks mind voodist välja. heatahtlikult vägivaldse jõuga.
täidaks mind adrenaliiniga.
"i'm tyler durden."

drop city.
disappearing visions of the continent.
näed nüüd, kui ebamugav on pooltäidetud kõhuga tugitoolis istuda ja vaadata telekast, kuidas terve see pudelitäis aega, mis sulle antud on, kraanikaussi äravoolutorudesse voolab.
näed?

küll varsti tulevad pulmad. kuhu sa pääsed.
jaa-jaa... kaua sulgi veel aega jäänud on.
pruut on?
kas sul pruut on?

jaagup kreem suudles mu esimest pruuti. päris tõsiselt.
nüüd ta on abielus ühe mehega, kes pandi teist või kolmandat korda vangi.
esimene pruut. mitte jaagup kreem.

kas porno on okei?
kaks äärmust. skeem:
[seks]_______________[0]________________[vägivald]
which one do you prefer, phineas. sex or violence?
what's the difference, really?

escapism might be the (wrong) way to go.

igal versioonil on piir.
isegi saamatu unistaja lahedusel on piir.
isegi kogeleva naljamehe lahedusel on piir.
isegi masendamisel ja 'blää-ma-ei-tee-mitte-midagi-sellist-mis-mind-õnnelikuks-teeks" versioonil on piir.

mitte, et sa varem sellest teadlik ei olnud.

///

hakka ütlema ei ja hakka olema hakkajam.
hakka päriselt elama.
ära tee seda, mis sind kahjustada võib.
õpi õnnelikuks olemise kunst selgeks.

või kao minema, väike poiss.

rambling idiot. thy name is disparagus. and the stupidity of the situation is your foolish notion that you are, in fact, capable of becoming invisible. thy name is disparagus. until you choose to break the walls of your own slow head full of sweet treacherous glue and step out of the vacuum of could-be's and could have been's.

silence, disparagus.
go, give yourself away to the cold hands of king nothing, the greatest hypnotizing, nauseating pervert of them all.

mida muud veel kui mitte unistustekoomas soojeneda.
lasta päikesevalgust läbi silmalaugude. lasta päikesevalgust läbi aknaklaasi kintsudele, randmetele, lasta tal soojendada.

mida muud kui uputada end muusikasse, helidesse. lasta neil sisse voolata. hingata helivee sees nähtamatute kopsudega.

lasta valgusel raamatupaberi krobelisel pinnal murduda. lasta raamatu lõhnal ninna minna ja teravalt mõnusalt torgata.
lasta sõnadel silmade klaasjast kumerpinnast läbi imbuda ja siis kusagile sissepoole nõrguda, settida, jääda.

olla teatris, anda ennast lavale ära.
võtta end pingi peal alasti ja lasta lavaelul sind katta.

olla kinos. pühendada ennast ekraanile.
võrrelda enda välimust ja sisemust. tasakaalustada. ümber hinnata.
mida muud veel?

hakata realistlikult mõtlema? hakata 'praktiliseks inimeseks'?

kallis realist, kas sa ei ole tõesti veel märganud, et definitsioonid ja nimetused ei jää maailmale üldse külge?
ja 'realism' on küll üks ideaal, mille nägemisest me võime ainult unistada.

unistasid?
näed, sa ei ole mitte mingil juhul realist.

kui ma kohale jõudsin ja, arvutikast süles, üle raudtee kõndisin, oli elva nii võlumaagiamuinasjutuliku taevaga pea kohal, et see oli naljakas lausa.
veel raagus mustad oksad hargnesid tumesinaka, võiks öelda, et peaaegu lillaka taeva poole, mille peal siis tuulest puhutud ämblikuvõrkjad külmhallilt helendavad pilved, nagu luited, ümmargust ja ootamatult suurt selget kuud asjatult varjata püüdsid.

hmm... seda oleks saanud ju palju lihtsamalt öelda.
ma proovin uuesti.

kui ma elvasse jõudsin, hargnesid raagus oksad lillaka taeva poole, mille peal siis pilved, nagu luited, suurt kuud asjatult varjata püüdsid.

liigne ilutsemine on koletsemine. <- selline tarkus tuli kell 2:53 elik 3:53.

elvas on nüüd nii, et väiksel Kristoferil on lokkis juuksed ja me saame endiselt hästi läbi.
kohe kui ma tuppa astusin ja diivani ette põrandale istusin, hakkas ta beebikeeles mulle lugusid jutustama.

see oli kiireim elvasse mineku ja elvast tuleku variant, mis mul olnud on. ma olin seal vähem kui 24 tundi. aga arvuti sai korda ja nüüd ma saan selle maha müüa. laptopi fond.

tallinnas oli 4 tundi aina tühjemaks muutuvat kinotööd ja siis 21:20se marsruut-taksoga rohuneemele merilini üllatussünnipäevapeole minemist ja seal olemist.
karmo perel on väga võluv maja.
kuigi maia ütles mulle tagasiteel pirita teel auto sees, et 'võluv' on väga halb sõna. aga maia, ma ei tea, mõned asjad lihtsalt on päriselt ka võluvad. kuigi see on tõesti veidi liiga kerge ja jõuetuks pruugitud sõna. ei saa ju kõige kohta näiteks 'lummav' hoopis öelda.

selle autosõidu ajal sai veel iseenda jaoks üks oluline asi ära otsustatud (mul on trance muusikaga issue'sid ja ma sõnastasin seal ühe olulise issue aspekti ära):

et trance on ilusate inimeste seksmuusika.

---------------------------------------
mary timony - dungeon dance
---------------------------------------

~
ma olen tuulepahvakate peal kantuna jõudnud tagasi punkti, kus ma netipäevikusse sissekandeid teha saan.

see asi sai üleüldse alguse maia pärast, sest tema oli esimene, kelle päeviku otsa ma koperdasin ja siis veiko pärast, kes kirjutas ennenägematu toredusega ja teeb seda siiani ja siis sellepärast ka, et mul hakkas olema tunne, nagu ma teeksin sohki kui ma hilistel kellatundidel pimedas toas teiste päevade ja ööde lugusid loen ilma, et ise midagi välja ütleksin.
see on nagu vaataks sünnipäeval pealt, kuidas teised 'tõde või tegu' mängivad.
see on nagu teeks sohki.

~

selle blogi nimi on 'watch the mellon collies blossom'.
võib-olla keegi teist on mõelnud, et mida see tähedab või miks see on selline.

ma tuletasin selle nime smashing pumpkinsi 1995. aasta suuralbumi nimest: 'mellon collie and the infinite sadness'.
ma ei tea, kas smashingi punt ise ka nii arvas, aga minu meelest kõlab 'mellon collie' väga, nagu mõne lille nimi.
eesti keeles kannaks selline lill nime 'melanhool'.
neid lilli ei eksisteeri küll füüsilisel kujul, aga need kipuvad kasvama meie endi sisemuses.
nad õitsevad südame sisemistel seintel ja vahel teisteski tundlikes organeis.

kuna öine aeg arvuti taga möödub peamiselt [tume]sinistes toonides, ongi väga tõenäoline, et nendesse sissekannetesse kandub üle sedasama värvi.
ja neid samu lilli.
kae siis, kuidas minu melanhoolid õitsevad.
kui viitsid.
watch the mellon collies blossom.
kui millegipärast soovid.

~

tõepoolest, ma ei tea, miks inimesed oma aja sisse need kirjutised paigutama peaksid.
hooti tulevad mulle süütunded külla. hooti tunnen, et ma eputan liiga palju ja et tegelikult ei peaks siia mitte midagi kirjutama.
minu väljendusvajadus ja vaoshoituskoodeks ei ole veel omavahel sõpradeks saanud.
mistõttu olengi ma seda weblogi hooti alustanud ja hooti lõpetanud.
see (kui ma ei eksi) on minu päeviku neljas episood.
mis tähendab seda, et ma olen juba kolm korda lõpetanud ja neli korda alustanud.

~

'kaduvad sõnad ja kadunud aeg' ei ole mingi poolik poeesia, vaid minu kahjutunne asjade ebapüsiva loomu pärast.
internetti hoiule pandud asjad võivad kaduda samamoodi, nagu vesi sõelalt.
mistõttu ongi nii, et siia kirja pandud sõnad on kadumisele määratud.
ühel päeval neid lihtsalt pole enam.
võib-olla mingil hetkel kaugemas tulevikus hakatakse pidama netiarhiive. suuri internetiraamatukogusid, kuhu pannakse hoiule koopiad kõikidest ühtedest ja nullidest, mis internetis ringi rändavad.
praegusel ajal nii veel pole.
ja pikemas perspektiivis polegi sel ju tähtsust, sest samamoodi, nagu digitaalne info, on pabergi kaduv. see kaob küll aeglasemalt, aga siiski.
kõik raamatud, mis praegu veel olemas on, kõdunevad ühel päeval molekulideks laiali.
aurustuvad.
isegi puit on kaduv. metall on kaduv.
kõik, mis meil on ja kõik, mis me oleme, on kaduv.

ja sellepärast on ka need sõnad kaduvad.
ja see aeg, mida mina nende sõnade kirjutamisele ja sina nende sõnade lugemisele kulutad, on kadunud aeg.

/ kaduvad sõnad. kadunud aeg /
see pole poolik poeesia. see lihtsalt on nii.

~

siin olen su silmade jaoks avali.
ja siinsetele kirjutistele võiksid sinagi tähemärke juurde joonistada.
niiviisi teeksid mulle rõõmu küll.
post a comment, why don't you.

~

vaatame, kuidas need lilled veel kasvavad ja uurime katseeksitusmeetodi abil, et kuidas neid suretada saab.
need lilled võivad ilusad olla, aga nad on halvad.

ainult hea ilu on see, mis on tegelikult läbinisti hea.
~

----------------------------------------------------------------------------
beth orton - when you awake + cat power - cross bones style
----------------------------------------------------------------------------

'Cause you have seen some
Unbelievable things

- Cat Power - Cross Bones Style -


thnx, jaak.
ma jäin vist sinu pool natuke haigeks ka.

i
~viðrar vel til loftárása~

see on üks hirmsamaid lauseid, mida ma tean.
inglise keeles tähendab see good weather for airstrikes.

hea ilm õhurünnakuteks.

see on islandikeelne lause. ja see on ühe sigur rós-i laulu pealkiri.


ii
veiko ütles kunagi oma ajaveebis, et "Mitte muud polegi vaja, kui õmmelda kaks tundi ja siis paluda tekil, et ta varjaks sind..."
(loodan, et veiko tsiteerimist pahaks ei pane.)


iii
vahel, kui rõske paranoia ja hirm võimust võtavad, tundub, et tekki ei ole ja et täna on õhurünnakute tegemiseks väga ilus ilm.

tere.
mina olen jim.
ja ma ei leia praeguseks enam õigustust enda päevakäikude ja mõttekäikude avaldamiseks.

.

siin on teile kõigile üks kaunisõnaline tsitaat filmist "Jumalaga", mille režissööriks on Kullar Viimne:

"...vahel mul on tunne, et kõige parem ongi praegu. Või on see juba olnud... Igatahes ei tule see oodates või otsides."

hea kinni hoida säärasest mõttest, kas pole?
minu meelest on.

.

lugege üht novelli ka enne kui siit lähete.
selle autor on Stephen Elliott ja selle pealkiri on First Things First või Innocence Abroad.
tuleb vaid veidi lehte allapoole libistada ja seal see on.
see lugu.
kellegi teise lugu.

.

1:24

-------------------------
and also the trees
-------------------------

ma olen neetud kui minust saabki mingi šõumees.
elukutseline õhtujuht ja meelelahutaja.
ma olen neetud siis.

7 tunni pärast olen ma jälle kinos ja hoian tele2 bossi lapse sünnipäeval hoogu sees.
kantseldan pätakaid koogi juurest paberi-pliiatsi juurde, et viktoriini teha.
13) Mis on kolme naksitralli nimed? (iga nime eest 1 punkt)
Sammalhabe, Kingpool ja Muhv.
võiks ju arvata, et tänapäeva jõmpsikad ei tea enam selliseid asju.
neil on v-o 276 digimoni nimed palju teravamalt meeles.

ja teisipäeval pean ma ennast 4 tunniks Kinomajale kinkima, et 3 eesti filmipäevade seanssi avada.
et teha režissööridega väiksed sissejuhatavad intervjuud ja öelda "häid filmielamusi!"
vaatasin täna vhs-idelt filme läbi, et ma teaks, millest režissööridega rääkida.

.

tõde on see, et ma tahaksin haihtuda, eralduda.
minna uue vaikse läpakaga kirjutama. olla kuu aega ära.
ja siis mõelda, kas tulla tagasi või olla veel ära.

ma lihtsalt ei ole suhtleja inimene.
ja kõige vähem olen ma see enesekindel šõumees, kes on publiku ees nii-vaba-nii-vaba ja vahva.
vaat, näiliselt vabad ja aplad suhtlejad inimesed tegelikult kardavad võõraid inimesi. ja teinekord tuttavaid ka.
mul on nii hea meel, et daki ka teab seda asja. see on lohutav.

mul on üldse šõudega väga suured issue'd.
lapsepõlvest sisse jäänud issue'd, mida ma ei jaksaks eales praegu siin lahkama hakata.
ja igasugune šõu tegemine on tegelikult masendavamaid tegevusi, mida ma endale lubada saaksin.

.

ei taha teha publikule tsirkust.
(miks ma kirjutasin sõna "tsirkus"...? mul on ju sellega ka veel issue'sid, mis nüüd meelde tulid.)

tahan teha ainult päris asju.
ilusaid asju.
südameasju.

oh, aga ei.
/---/ wonder if he's for sale. /---/
/---/ you're a beautiful boy and that's all that matters. /---/
/---/ disappear here /---/
less than zero - bret easton ellis

üha närusem ja rahutum olek on...
mittekirjutamine on hakanud päriselt tunda andma.
ja hea, et annab, aga samas... mul ei ole ju trükimasinat enam.

ma ei taha üldse suure arvuti peal kirjutada. see on liiga avalik koht. kõik teevad sellega asju.
läpaka sisse sain ainult mina. noh, hiljem margus ka, kui stsenaariumikirjutamine hoo sisse sai.

aga minu rahutu tõmblemine ilmneb ju ka blogi sissekannete ebaharilikul sagenemisel.
excuse for real writing.
vähemalt ma saan midagi endast välja.
aga see ei ole tegelikult võrreldav asendusaine.
siia kirjutamine ja kirjutamine kirjutamine on 2 erinevat planeeti.

.

maraton kulges poolhästi.
jah. natuke aega kulges, kuni katkes.
piinlik. tobe.

ma pean mõtlema, kuivõrd palju ma üldse enam kirjutamisest kirjutamisest rääkida võiksin.
sest see on väga hell teema.

.

mida teha, et kiiresti uue läpaka jaoks raha saada?
paber ja pastakas... tagasi paberi ja pastaka juurde?
ma ei tea, kas ma saan.
kurbus tuleb...

.

üleüldse, ma ei tea, kuidas saab olla nii palju raha, et osta endale oma kodu ja muid kalleid päris-enda-oma vidinaid ja aparaate.
kui pangalaen välja jätta.
võlgu elamine on väga konkse täis värk.

.

sassist veel. (kuigi ma tunnen end temast rääkides nagu groupie juba.)
eesti ekspressis on omamoodi lugu.
http://www.ekspress.ee/viewdoc/9AC481D8A7738FB3C2256FBF0042BED7

samas, ma hakkan juba kartma seda meediakära.
et niiviisi järjest nüüd lugusid avaldatakse...
tegelikult see on vist hirm avalikkuse ees.
sest nüüd käivituvad jutud ja arvamused, mis on sassi käeulatusest kaugel väljas.
aga kirjanik ongi avaliku elu tegelane. nii pidigi minema.
harjumatu lihtsalt. uus tasand.
ma ei taha, et keegi liiga saaks. see on minu pabistamise tuum.

.

smashing pumpkins "spaceboy"
kumiseb ja kordub peas.

Feel it
Break your bones
Mr. Jones

Taste me
As I bleed
Taste my need

And spaceboy I've missed you
Spinning round my head

mis mind kõige rohkem lemmikloomadega elamise juures rivist välja lööb on nende seletamatu komme oksendada, sittuda ja kuseda kõige valematesse kohtadesse.
vahel ma ei saa aru, kumb on teinud: kas kass või koer.
mõlemad vahivad küsivate nägudega otsa. kuigi tegelikult ma ootaksin "vastavaid" nägusid.

ma ei kannata välja seda.
täna oli esikus välisukse ees vedel ja läikiv sita...loik.
ma avastasin selle enda saapapaelu sidudes, kui mingi ahastama panev haisuvine mulle ninna hiilis.
just enne kooli/tööle minekut.

nüüd, kus ma jälle öösel koju jõudsin, on vaibal mingid rämedad valkjad purujad plekid järel.
ja guess what? kui ma saapaid samas kohas jalast ära võtsin, avastasin ma vaibalt pisikese kassi junni, millega Kiti tuli kohe mängima. loomulikult.
koristasin ära ja otsisin oma sussid üles. enam ei tahagi paljajalu käia.
ja sussidel oli kahtlane kassipissi hõng juures.
viisin need vannituppa, kus kass oli veel paar pisemat junnitükki liivakastist põrandale kühveldanud.
ja susse uurides selgus, et need ongi täiesti märjad.

ma lihtsalt ei või...
selline värk paneb nagu kümnetes kilogrammides rõhku peale minu kasvavale tungile siit ära minna. kusagile oma korterisse kolida. ma ei kannata selliseid spontaanseid räpakuse festivale välja. eriti veel nii väikeses kohas.

see faking kass kuses ju mõni nädal tagasi mu pükste sisse ka.
taaskord vahetult enne tööle minekut.

.

loomad on viimasel ajal hulluks läinud ses suhtes.
kass eriti.
ja see ajab mind täiesti lühisesse.
Kristjan märkas kunagi, et mu kassi sees on pure evil.
eile või üleeile hommikul ma proovisin Kitist pilte teha ja järsku hakkas mul ninast verd voolama.

see on kõige lahedam rändav e-mail, mida ma lugenud olen.
tuli endistelt klassiõdedelt. sedasi: Kelli -> Merilin -> jim.
nii et tänud.

- - -

Kas põrgu on eksotermiline või endotermiline?

Järgnev on tegelikult esitatud küsimus Washingtoni Ülikoolis keemia vaheeksamil. Ühe tudengi vastus oli nii "sügav", et professor jagas seda ka oma kolleegidega interneti teel.

Lisaküsimus: Kas põrgu on eksotermiline (annab sooja välja) või endotermiline (neelab soojust)?

Enamus tudengeid põhjendas oma teooriaid Boyle seadusega , et kui gaasi ruumala suureneb ta jahtub ning kokku surudes kuumeneb või mõnda selle teooria variatsiooni.

Üks tudeng kirjutas järgmist:
Esiteks me peame teadma kuidas põrgu mass muutub ajaliselt. Selleks on meil vaja teada hingede põrgusse sattumise sagedust ning nende sealt lahkumise sagedust. Ma arvan, et me võime suhteliselt kindlalt oletada, et kui hing on juba korra põrgusse sattunud ta sealt enam ei lahku.

Seega: ükski hing põrgust ei lahku. Nüüd on vaja teada kui palju hingesid põrgu satub, seega vaatame erinevaid religioone mis eksisteerivad tänapäeva maailmas. Enamus neist väidavad, et kui sa ei ole nende usku siis sa lähed peale surma põrgu. Kuna korraga eksisteerib rohkem kui üks sellistest religioonidest, siis sellest tulenevalt satuvad põrgu kõik hinged.

Sündide-surmade arvu ja selle kasvu tänapäeval arvestades võime me oletada, et hingede arv põrgus kasvab plahvatuslikult. Nüüd vaatame põrgu mahu suurenemise kiirust, kuna Boyle seadus ütleb: selleks , et temperatuur ja rõhk põrgus jääks samaks, põrgu ruumala peab suurenema proportsionaalselt hingede lisandumisega.

See jätab 2 võimalust:

1. Põrgu ruumala suureneb aeglasemalt kui sinna hingesid lisandub. Sellisel juhul temperatuur ja rõhk suureneb kuni on täielik põrgu lahti (inglise keeles: all Hell breaks loose).

2. Kui põrgu ruumala suureneb kiiremini kui sinna hingesid lisandub, siis temperatuur ja rõhk langevad kuni põrgu jäätub.

Seega, kumb nendest? Kui me võtame arvesse väite mille mulle esitas Teresa minu esimesel ülikooliaastal, et "Enne jäätub põrgu ära kui ma sinuga magan" ja võtta arvesse fakt, et ma magasin temaga eile, siis võimalus number 2 peaks olema tõene ja seega ma olen suhteliselt kindel, et põrgu on eksotermiline ning on juba külmunud.

Loomulik järeldus sellest teooriast, kuna põrgu on jäätunud, on , et põrgusse enam hingi ei pääse ja teda enam ei eksisteeri, seega on jäänud alles ainult paradiis, tõestades sellega püha vaimu eksistentsi, mis omakorda seletab fakti miks Teresa eile öösel pidevalt karjatas "Püha jumal."


SEE TUDENG SAI AINUKESENA HINDEKS "A"

kirjanike majas olime täna. musta laega saalis. sassile anti diplom ja õnnitlused kätte.
üritus oli väga vaikne ja tagasihoidlik, aga rahvast oli ikkagi kokku umbes 20-30 ringis.
kirjastajad surusid üksteise järel kätt ja viisid poisi minust ja sassi sõbrantsist (Kadrist) eemale.
AK intervjuu.
aga rahulik oli. ei olnud elev värk. naljakalt rahulik.
ja eeva park oli tohutult südantsoojendav.
ma üritasin pidevalt vapustava kompositsiooni ja lahendusega fotosid teha, aga ma ei oska. kurtsin mitu korda, kuidas ma olen andetu.
Sass naeris ja meenutas, kuidas ma ükskord koolis teda rihmaga peksin ja andetuks sõimasin.

uus intekas on siin.

netikommentaatorid on meistrid alaarenenud tekstide kirjutamisel.
üle tüki aja hullem kommilugemine oli just mõned minutid tagasi kui ma leidsin mingi epl online'i fotoalbumi Auschwitzist 60 aastat hiljem ja tegin selle vea, et ma vaatasin, mida inimesed kirjutanud on.
seal olid pahameelsed fraasid, stiilis "a miks eestlastest pilte ei ole? neid tapeti ka meeletult palju ju! küüditamist ei mäleta keegi!"
jajah.
netikommentaaride lugemine on kohe säravalt minu "to NOT do listis".
rikub väga odavalt ja jõhkralt vaimset/emotsionaalselt stabiilsust. tasakaalu.

.

aga mul juhtus midagi imelikku.
eile tegi kursaõde loengu ajal teatavaks, et üks meie kursa liige on väga kurb, sest tal varastati läpakas ära ja andis siis mulle paberkoti, mille sees oli raharull. 1-dollariline oli kõige pealmine sedel. seespool oli juba eesti raha. sümboolne summa, aga see summa on täiesti ebaoluline.
see mu armas kursaõde oli hästi mitmes erinevas kohas korjandusi teinud ja...
ma ei saa tegelikult aru, kuidas ma selle ära teenisin. ma ei tea siiamaani, mida tunda.
mul peaaegu et puudub aimdus, mida ma mingile seltskonnale oma kohalolekuga juurde annan. ja millest jääb puudu kui mind seal pole.
see oli väga üllatav moment.
aitäh, Maarja.

.

Sass müüs oma kaamera ka täna maha.
samal ajal kui ta Moskva ees mingis mustas Jeepis äri tegi, istusime me Kadriga Moskva pukkidel ja arutlesime, et selliseid päevi on hirmus kaua oodatud. aga kui mõni selline tuleb, on see nii ootamatu.
nii järsku tulnud.

vahel juhtub head.

mõned ilusad pildid said tehtud.

väga getoehtne piljardi- ja saunamaja, sissepääsuga hämarast majatagusest hoovist prügikastide ja telliskiviseintega.
neli kursaõde pidasid sünnipäeva.

istusime kõik segamini puntras mullivannis ja panime liiga palju vahusiirupit vette.
tüdrukud olid küll rannavarustusega strateegilistes punktides kaetud, aga poisid olid kõik täiesti alasti.
vaht kerkis aeg-ajalt peadest kõrgemale ja sama palju kui oli vahtu, oli ka nalja ja sulistamist.
Volmer oli purjakil ja hüppas vanni, nagu hüljes.
vees oli ta jätkuvalt hüljeselik. algul kompas kallite kursakaaslaste kehasid ainult jalgadega, hiljem hakkas sukelduma ja konkreetsemalt otsima... asju.

ma usun, et me kõik olime hämmingus.
aga piirid. meie piirid on ikka kaugele lükatud. mis on haruldane ja naljakas.

peo lõpuks hakkas vaht tervet vannitoa ruumi enda alla võtma.

tänaõhtune vahetus tööl seisnes selles, et ma vaatasin järjest kaks väga sarnast filmi ära, lastes esimesel ennast haavata ja teisel kohutada.

mitu korda läksid silmad vesiseks.
sest kurjus on kõige rohkem perses asi üldse, mis meile sisse kodeeritud on.
ja see esimene film oli eriti mitmekihiliselt fucked up.

ma ootasin seda suurt vastust. autori imetegu.
et filmi lõpuks ei tuleks ainuüksi lõpplahendus, vaid ka lõplik vaktsiin kurjuse vastu.
aga ma sain ainult selgemaks, et vanu õelustegusid ei saa parandada või olematuks teha.
kui kellelegi on traumaatiline kogemus sisse löödud, siis see jääb sinna.
deemonid jäävad sisse.
neid on võimalik ära unustada, aga see ei tähenda nende olemasolu lõppu.

aga ma arvan, et võidab see, kes naerab südamest.

seega, kui saaks need sisemised koletised välja kiskuda, avalikult kõigi silme alla prožektorite tulisesse valgusesse küpsema panna ja siis neile südamest näkku naerda, oleks nendega lõpp. päris lõpp.
ainult armid jääksid mälestuseks alles.
ja lootus, et tuleviku põlvkonnad ei puutu enam sellega kokku.

We should all be catchers in the rye.
Holden Caulfieldil on palju südamekaimusid.
see veel maailma koos hoiabki.

----------------
4ph3x tw1n
----------------

sa ei ole klaasist tehtud. isegi kui tundub nii.
sa ei ole nagu see mees filmis "unbreakable". see, keda samuel l. jackson mängis.

aga liha ja luu ei ole siiski läbistamatud.
haiget on lihtne saada.
öeldakse, et pulmadeks saab terveks.
loll ütlus, ma arvan.
kuigi oma goofylikkuses natuke naljakas.
nagu wtf are you saying?

järgmine punkt,
responsibility is a bitch.
nähtamatu koorem.
hirmus.
tahaks teki alla peitu minna.
seal on hea.
palju parem kui mujal.
ühe raamatu pealkiri on "a life without consequences".
ma pole seda lugenud, aga vahel ma mõtlen, et mis tunne oleks sellist elu elada.
elu ilma tagajärgedeta.
keegi lööb sind ja midagi ei juhtu. mitte midagi.
keegi kallistab sind ja ei midagi.
vabastav mõte. samas õudne. seda ju ei tahaks. aga "elu ilma tagajärgedeta"... nimetus on ju ometi ilus.

ei teagi tegelikult, miks inimesed haiget peavad saama.
kui mu koer ära suri, siis ma ka ei teadnud, et milleks seda vaja oli.
me kasvasime koos üles. ma mäletan, kuidas me koos ühte rohelist õunamaitselist pulgakommi sõime. kordamööda. siis ta oli veel kutsikas.
see on vägivaldne. kogu see vigadest õppimise ja suureks saamise ja teiste seas kohanemise ja õnne ja rahulolu otsimise protsess.
vahel ma ütlen endale, et see kõik toimub mingi universaalse "ultimate õppetunni" raames.
et kui me ära sureme, siis me oleme läbinud kõige raskema treeningu ja oleme lõplikult valmis saama jumalateks.
üks kirjanik, kelle nimi mulle ei meenu, pakkus välja, et võib-olla on meie maailm mingi teise maailma põrgu. see kirjanik oli vist eksistentsialist. samas, kes ei ole eksistentsialist?

ma tahtsin kirjutada, et kui mul oleks suur kosmoselaev ja mingi kauge planeet, kuhu sellega lennata, siis ma võtakski kõik oma katkised sõbrad kaasa ja laseks siit nahhui. sinna ilusasse kohta. aga see on tegelikult illusioon paradiisist. ja mul ei ole just otseselt mingit suurt kosmoselaeva. planeeti ka ei ole. peale Maa ei ole ühtegi. mul. meil. praegu veel.
nii et selle mõtte kirja panemisest ei oleks kasu.
aga mingil teisel kujul, teistsuguses vormis, on meil tegelikult need kosmoselaevad olemas. ja neid planeete on ka rohkem kui üks.
tegelikult on.

sass ütles mulle kunagi, et inimene ei ole luik, et ta kohe ära sureb kui kaaslane sureb. õigesti ütles.
aga inimesed on selle koha pealt luikedega ikkagi riivavalt sarnased.
luiged surevad ära peale armsama kaotamist.
inimesed ei pruugi kohe surra.
see on juba mingi eelis.

.

these are the basics täna ööseks, kuigi öelda on veel palju-palju, kuigi samas hästi vähe, peaaegu, et üldse mitte midagi.

aga klaasist ei ole sa tehtud.

ma ei tea... klaasist luikedel oleks vist kõige ohtlikum ja hirmsam.
hea, et neid ei eksisteeri. elusal kujul.

-
tindiplekk

See harv uhkusetunne... see harv tunne.
See oli siis kui Kristo lavakasse sisse sai.
Ja see oli eilsel külmal õhtul kui ma Sassile roppusi telefonis karjusin. Klubi BonBoni ees, kaamerakraam kaelas ja käes rippumas.

Sass tegi ära.
Sass tegi ära.
->

Ja see tunne oli veel täna terve päev.
Kallid õpetajad. See on see poiss, kelle te koolist välja viskasite. Korraks.
Seesama ülbe pätt, kes ei pidanud mitte kellestki peale iseenda hoolima.
Jah, seesama.
See Sass.








värsket tervendavat õhku kõigile.
ja kui te tahate veel lisaks midagi võluvat sisse hingata, siis käige teatris, nagu Maia ja mina.

"/---/ Imelikud on inimesed: isegi sealt, kus nad nii palju viletsust on kannatanud, näib neil olevat raske ootamatult lahkuda. /---/"
- Oskar Luts "Soo / Kirjutatud on..."

Noogutan su mõttele kaasa, Oskar.
Aga ma muutun üha nurgelisemaks ja ma kipun viimasel ajal julgema öelda ära asjadest, mis mind tegelikult torgivad.

Homme lähen filmima. Väga nõudlik sõbra ema nõudis.
Aga edaspidi ta eriti palju mult nõuda ei saa.

------------------------------------
Smashing Pumpkins - Soma
------------------------------------

...
mu sissekanded teevad mind oma nukrusega pahaseks.

& nüüd 3 südantliigutavat:

tegelikult ma vaatasin haigevoodis jälle "the rules of attraction"-it ja oi kuidas ma seda veel veel veel tahaksin näha.

ja kae seda ilusat asja: frances the mute.

ja ma mõtlesin peale "r.o.a."-d jälle bret easton ellisele.
ma mõtlesin sellele, et ta on südamlik inimene. ja sellest on paljudel väga raske aru saada.

pole midagi blogida, sest ma olen liialt rahustatud vist.
aga midagi tuleb kirjutada, et jätta märk maha, et ma elasin ka sel kunagisel minutil.
miks? ma ei tea.
inimestele meeldib väga endast märke maha jätta.
saatsime nokus (<- nimi, millega ma iial ära ei harju) eleni Taisse ja ma andsin enda kookospähkli-jimi talle kaasa. palusin, et ta selle kusagile poisshoorade kvartalisse jätaks.

.

ma olin haige ka. täna sain terveks. midagi kõhugripisarnast. see on see nõme ja rõve 2 päeva tõbi, mis praegu ringi liigub. istusime vanaemaga üleeile teleka ees ja vaatasime "piinatud geeniust"; mõlemad sama haiguse all pahade südamete ja alt vedavate kõhtudega. vanaema tukkus tegelt pool ajast.
ilus film pani mõtlema, et kahju, et ma ise geeniusena ei sündinud.
samas, geeniused ei pruugi teada, et nad on geeniused.
ja üldse: millisest piirist alates lõppeb ülim andekus ja algab geniaalsus?

...kui mul oleks kõik. kui ma oleksin geenius. kui ma oleksin täiusliku kehaehitusega. kui ma oleksin enesega absoluutselt rahul...---
ma mõtlen, et mida täiuslikum inimene on, seda vähem on tal põhjuseid olla teiste vastu kena. vist.

.

naljakas... ma ei mäleta, kus ja millal see oli, aga mingil hetkel olin ma sõprade seltskonnas ja mõtlesin, et me oleme nagu vaimupuuetega laste erirühm.
special needs grupp.
hälvikud.
...ja eks me ju olemegi.

and i wouldn't want it any other way.
ma lihtsalt tahan, et me oleksime õnnelikud.

-----------------------------------------------------------------------------------------------------
radiohead - be quiet and drive (deftones cover) / deftones - be quiet and drive
-----------------------------------------------------------------------------------------------------