watch the mellon collies blossom

http://www.hyfntrak.com/teamsleep/AFF17723/

chino moreno kipub mind viltusesse teadvusastmesse laulma.

"you make that dance look so new..."


-------

täna hommikul vana 486-arvuti sees vanu 5-aasta taguseid kirjutisi ja paintis tehtud pilte vaadates tuli tehnonostalgia peale.

imelik, kui palju pilte ja tekste praegustel põlvkondadel vanaduspõlve kaasa võtta on.
nii paljud Maa elanikud arhiveerivad oma päevi ja öid erinevatele ketastele. ja kui need säilivad, siis võib mõnel 70-aastasena kusagil haiglavoodis väga sürre meeleolusid läbi keha lainetada kui pisikesest laptopist kõiki neid vanu tekste ja pilte üle vaadata. kõik need vanad videod ja...
nüüd hakkas imelik. aitab sellest.
(tagasi kirjutama kirjutama, poiss!)

imelik, et kui "tuvikestes" keegi esimest korda osa jooksul uksest sisse astub, tuleb tal seal umbes 5 sekundit suud maigutada enne kui ta midagi öelda saab, sest rahvas huilgab ja plaksutab nii meeletult.

päris elus ei ole ju nii.

(kui ma kirjutamise kirjutamise asemel aega kulutan, hakkan ma selliseid asju postitama...)

täna oli "lilled algernonile" esietendus teatritsehhis (polymeris).
soovitan vaatama minna küll. monotükk on see. "aabitsa kukk" meenub oma paralleelidega tahes-tahtmata.
kuigi tegelikult ei saa ju tükk mono olla. kui saalis on kasvõi 1 inimene etendust vaatamas, on see ju automaatselt stereo.
ja kui on täissaal, siis on surround sound system. kaugel monost.

ma ei tea... teater on kurb koht, kus olla. viimastel aegadel.

mu 17-aastane õeraasuke tuli täna koju ja rääkis, et tema koolis oli üks asi juhtunud.
üks mees hiilis majja sisse ja läks kolmandale korrusele.
kolmandal korrusel läks ta ühe klassiruumi juurde, tegi keset tundi ukse lahti ja liputas siis natuke tervele klassile.
seejärel jooksis ta trepist alla ja koolist välja. kätte ei saadud.

kui veiko veel mõni aeg tagasi muretses, et "kuhu jäävad seks, narkomaania, pornograafia, kiiksud ja kääksud?" siis mina ütlen: "need jäävad kõikjale, kuhu vaadata saab."

mõne tunni eest lõppenud unenäo rekonstruktsioon:

hämar ja konarlikest hallidest kividest laotud seinaga kohvik, midagi von krahli ja troopilise saare välikohviku vahepealset. see asub mingis eesti väikelinnas ja uksest on näha tumesinist öötaevast. kuu on ka seal. sinakas, õrna pilvevine taga kumamas.
istume rõdupiirdeäärses lauas: mees ja naine filmist 5x2, mehe lühike ja paksuke päevitunud sõber (~40-aastane ja danny de vito moodi, musta mantliga).
kaks blondi ettekandjat käivad pahaste nägudega ringi. üks tuleb meie laua juurde ja küsib, mis me tellime. keegi kahest mehest tellib koorega kohvi, ülejäänud ei soovi midagi.
ettekandja läheb ära ja teine ettekandja tuleb ütleb vihaselt, et see ei ole selline koht, kus ainult üks kohvi laua peale tellitakse. ta ütleb, et ta toob ühe klaasi mahla ka.
ja lauale tuuaksegi tass koorekohvi ning klaas multinektari mahla (mis pannakse minu ette). ma ei taha seda mahla ja ettekandjatšikk võtab klaasi kätte, kummardub mulle lähemale ning kallab mahla mulle pähe. ma olen üllatunud, sest minuga pole varem midagi sellist juhtunud.
me jääme ettekandjaga üksteisele otsa vahtima ja ma saan teada, et tal on tohutud hingelised probleemid. annan talle andeks.

lauas käib lõbus jutt ja selgub, et 5x2 mehel on afäär mingi brüneti naisega. de vito moodi sõber juubeldab kaasa, kuigi 5x2 mehe naine istub meiega samas lauas mehe kõrval. naine ei räägi midagi, vahib lauda.

ja nüüd ma olen peosaali taga eesruumis ja üritan ühte hiiglaslikku maali kollakasvalgele seinale kinnitada. see on ühe kunstniku presentatsioon-näitus ja kunstnik ise sebib saalis uhkete purpurpadjakestega ja nikerdatud raamidega toolide peal istuvate külaliste vahel ringi.
ma panen maali raami külje juurde seinale väikse puidust kinnituslüli ja üritan raami selle külge haakida, et ta seina küljes püsiks. maal on abstraktne: suured ristuvad kollased, punased ja rohelised (või sinised) ruudud.
lähen vaatan saali ja mitte kedagi ei huvita see maal. kõik räägivad juttu, melutsevad. kunstnik kuulutab, et üritus on lõppenud. ta on kiilaneva peaga ja natuke tüse mees. veidi sex & the city stanfordi välimusega, aga mehelikuma ja pealetükkivama loomuga.

lähen tagasi maali juurde. kunstnik sibab veel ringi, kiidab ja tänab inimesi ja taipab siis lõpuks mind ka tänada.

läheme saali helipultide platvormile, enamus rahvast on läinud. kolmekesi oleme seal: mina, kunstnik ja kristo. kristo istub jalg üle põlve klapptooli peal, vaatab saali.
kunstnik on äksi täis ja tahab peole minna. ta läheb tüütab kristot ja nurub, et kristo talle peo korraldaks. kristo taipab, et kunstnik tikub talle ligi ja puikleb kõrvale, tunnistades, et ta oskab ainult keskmiseid pidusid korraldada, kus on hetero mehed. (?? toim.)
kunstnik märkab mind ja tuleb tantsusammul lõbusalt minu juurde.
ta kallistab mind ja hakkab midagi kõrva sisse ütlema, aga siis ta üritab mu kõrva hoopis suudelda ja ma panen oma näpud talle suhu, lükkan ta eemale.

nüüd ma olen tagasi von krahl/troopikasaarebaaris laua taga. 5x2 mees on otsustanud jääda oma õige naise juurde, aga de vito moodi sõber julgustab teda brüneti armukese kasuks otsustama. ma saan vihaseks ja ütlen de vito moodi sõbrale, et 5x2 naine on fantastiline naine ja brüneti armukese valimine oleks väga halb otsus. ma tahan, et nad jääksid kokku: 5x2 mees ja 5x2 naine.
de vito moodi sõber solvub, tõuseb püsti ja püüab ära minna. ma pean ta trepi juures kinni ja palun vabandust. mul hakkas temast kahju ja ma ei taha, et ta ära läheks. aga ta läheb ikkagi.

ma lähen teda õue otsima. pime on.
lõpuks näen, et ta kõnnib eespool oma mustas mantlis.
me lepime ära ja mingi põlevate esituledega auto sõidab aeglaselt ja hästi lähedalt mööda.

eile hiiobi värvusõpetuse tunnis sai kuulda värviomadustest ja inimveidrustest.
näiteks kollast värvi riietega inimesed pidavat olema kas äärmuslikud intelligendid või idioodid.
ja kõige ilusamad värvikollaažid iseloomustavad pisikesi, kergeid ja rumalaid tüdrukuid.
hiiob oli teinud sellise uuringu, et ta andis õpilastele märksõnad "noor", "vana", "naine", "mees", "kerge", "raske", "tark", "rumal" ja õpilased pidid ajakirjadest välja lõikama ruudukesi ja siis need paberile suureks ruuduks kokku kleepima.
mõnus mahe helesinise ja oranžika segumuljet tekitav pilt tuligi kokku pisikese, kerge ja rumala naise kohta. hmm...

igaüks otsustab ise, kui tõsiselt neid värviomadusi tuleks võtta.
igal tähel pidi ka oma värv olema. näiteks edgar allan poe oli kirjutades tähevärvidega arvestanud.
sellist kirjutustehnikat nimetatakse verbochromiaks.

ja ma kuulsin esimest korda elus sünesteesiast.
sünesteesiaga elavatel inimestel seostub ühe meeleelundi aistinguga mingi sekundaarne lisaaisting. ehk siis vahel, kui nad nuusutavad mingit lõhna, hakkavad nad samaaegselt mingit värvi ka nägema. või kui keegi ütleb välja mingi hääliku, hakkavad nad samaaegselt mingit maitset suus tundma.
vahel on kahe aistingu piirid nii ebaselged, et nad ei tea, mis on päriselt ja mis on juurde manatud.
selline asi on sünesteesia. väga väga huvitav.

klassis istus ka üks poiss, kes rääkis, et reklaami/imagoloogia sisseastumiskatsetel olid komisjoniliigete peade kohal tärnid ja tähekesed keerelnud ja keegi neist kumas kuldselt.
ja klassis istus ka üks tüdruk, kes ütles, et ta hakkab vahel tilka nägema kui keegi midagi tobedat või nõmedat teeb.
just nimelt: tilka.
mina ka ei saanud aru, kuidas täpselt.
õpetaja ise rääkis, et tema jaoks seostuvad vasak pool ja parem pool värvidega. nii et kui keegi ütleb talle, et "pööra paremale", siis ta peab kõigepealt selle poole enda jaoks värvikeelde ümber tõlkima ning alles siis saab ta pöörata paremale.

mulle meeldivad inimesed ja nende viperused. me ei ole mitte mingil juhul täiuslikud olevused.
aga see püüdlus on tähtis. püüdlus täiuslikkuse poole.
sest siis äkki saame ka ükskord valmis.
aga mis sealt edasi juhtuma peaks hakkama, seda ma ei tea.
selline viie-krooni filosoof olengi.

ma ostsin täna magdaleena polikliinikust endale ortopeedilised tallad ja müüa rääkis, et kui ma oleksin väiksest peale erilisi taldu kasutanud, oleks jalad ehk korda läinud, aga nüüd on see aeg juba möödas. jalad ei kasva ju enam. küsisin veel naerdes, et "kas ma pean siis elu aeg nende taldadega nüüd käima?" ja müüa ütles, et jah, pean küll.
see ei ole üldse mingi arvestatav koorem ega midagi. lihtsalt eluliselt koomiline.
kõndisin sealt haiglamajast välja natukene kana moodi.

apollost traditsiooniliselt läbi kõndides nägin lõpuks ometi riiuli peal bret easton ellise "rules of attractionit" ja võtsin selle sealt kohe ära.
mul on nüüd kõik ellise raamatud olemas.
kui kusagile üldse oma viimane (ja muudeks asjadeks vajalik) raha ära anda, siis raamatupoodi.
minuga on sedasi. paber paberi vastu.

ma tahtsin kirjutada midagi sellist, mis teid kõiki päästaks, aga ausalt öeldes on mul praegu anda ainult pilte unistusmaastikest ja te vajate ju midagi enamat. midagi, mis oleks vahelduseks või lõpuks ometi päris.

mul on lihtsalt mälu sees fookuses üks klipp suvest kui me olime "maleva" filmivõtetel väga kurnatud ja väsinud ja otsustasime maarja, jaagu ja margusega mööda sõiduteed jalutama minna. me tegime niisama nalja ja loopisime üksteist plätudega. lõpuks ronisime ühe teeäärse puu otsa. see oligi selline sõidutee, mis jooksis rohuväljade vahel, mitte linnamajade vahel. me olime koonga valla nimelises kohas.
igatahes, kas enne või pärast puu otsa ronimist, rääkis margus mulle ühest sigur rós-i laulust. selle laulu sõnad jutustasid ühest väikesest tõugust, kes roomas rohuvälja peal.
selle tõugu kõige suuremaks unistuseks oli ronida ühe rohukõrre otsa, et ta saaks vaadata linnatulesid. aga ta kartis, sest üleval välja kohal lendasid linnud, kes ähvardasid tõukusid ära süüa ja ilmselt tahtsid ka.

igaüks leiab sellest loost endale sobivad alltekstid.
mina leidsin ka mõned. neist üks on eriti konkreetne.
oluline on see, et see on üks kurvemaid lugusid, mida ma suvel kuulsin.

ja ma tean, et mõned teist oskavad selle tõuguga samastuda. jääb vaid küsimus: kas me lepime võimalusega, et kõik, mis meil siiamaani on olnud võib laiali laguneda ja ronime rohukõrre otsa või roomame maadligi edasi ja usume linde?

"...like some raging hard horny Mephistopheles
came for my soul."
- (Placebo) - Brian Molko - Then the Clouds Will Open for Me -

-x-x-x-

The Dartmoth Review: I read an interview where you said that human nature is intrinsically evil. Do you really think that?

Bret Easton Ellis: I can't believe someone's reminding me that I said that. It's so weird. I believe that we are very flawed, as animals, and that our circuitry is very flawed, and the way we construct society and our needs are completely at odds.

TDR: What specifically do you think is wrong?

BEE: I think we're basically animals apart, and more often than not, we feel oppressed by the lack of choices, but that shouldn't be the way it is. There should be much more of a sense of freedom.

TDR: Do you think that goes from the top down?

BEE: Nirvana is unattainable. What life teaches you is that everything is about unattainability. I really think that human beings are more about suffering than anything else. At the same time, you try to find things that make you happy. You know, I really sound too sappy when I talk about this stuff. I should start being like, “Evil is good! Cannibalism - thumbs up! Vampires - love them!”

- The Dartmouth Review - The Making of an Anti-Hero: An Interview with Bret Easton Ellis by Ram Murali - April 21, 1999 -

-x-x-x-

kas headus ja kurjus kuuluvad tegelikult kokku, et üheks saades muutuda millekski ülevaks või on need kaks asja mõeldud alatiseks eraldi olema lihtsalt selleks, et anda teineteisele kaalu?

ja juba ma kahetsengi kogu selle postituse tekitamist.
las olla ja las kaob.

eile olid öökinos kelli ja siis merilin ja siis juba jaak ja siis nele ja kissa ja siis juba kristo ka ja kristo on täiesti kreisi. ma kohe räägin.

kristo tuli jalgrattaga kinno.
sõitis uksest saali sisse ja siis väntas ennast baari juurde, sealt tagasi sissepääsu ukse juurde ja siis pingiridade kõrvalt kallakust alla ja sirgelt ekraani eest mööda. kogu rahva ees! ta jättis ratta ekraani kõrvale "open wateri" ehk "avamere" seansi lõpuni.
kui seanss läbi sai ja rahvas ära läks, hüppas ta uuesti oma jalgratta sadulasse ja hakkas mööda saali ringiratast sõitma üles-alla-üles-alla.

kristo on täiesti kreisi.

ma tean, et ma olen liikuv teadmiste kogum füüsiliselt katsutavas kehas, aga sellest edasi ma eriti ei tea, kes ma olen.
ma ei tea, mis juhtub, kui ma ei ütle teistele oma sõnu või kui mind ei ole kusagil, kus teised on.
vahel on nii, et kui ma olen kusagilt ruumist ära läinud, kus on palju teisi, siis hakkab uksest läbi kostuvate helide järgi tunduma, et seal läks just palju lõbusamaks ja põnevamaks kui hetk tagasi oli. siis kui mina ka seal olin. aga see viimane osa on bullshit, sest see kõlab liiga lootusrikkalt õnnetu, et olla arvestatav.

ma nägin täna kõiki jalanõusid, mida kristiine keskuses näha saab ja, ausalt, see hiljutiste hooaegade trend on arusaamatul põhjusel koledusele rõhuv. võib-olla nad valmistavad ette suure ilulaine tulekut?
juba mõnda aega on väga moes olnud need uuelt kulunud välimusega jalatsid, eks. riided tegelikult ka, aga jutt käib praegu jalatsitest. vaat, mõned uuelt kulunud jalatsid nägid välja sellised, nagu keegi oleks need möödunud nädalavahetusel mõne mulla-aluse laiba jalgade küljest ära lõiganud.
nii et ma kõndisin täna kilomeetreid mööda linna ja siis veel meetreid ja meetreid mööda kristiine keskuse (kinga)poodide vertigot, lastes klappides laiali puruneval ja uuestisündival autechre arvutiunenäorütmitripimuusikal ennast juhtida ja joonel hoida.

öösel lähme jälle öökinno.
täna näidatakse coffee & cigarettes-i.

tere.

ma muutsin blogi väljanägemist, sest see uus versioon meenutab mulle linnatulesid.
ja see roosa tekstivärv on ju pornolik.

öökinos oli "lost in translation". istusime sõpruses nendel oma kohtadel, kus me alati istume kui me sõpruses oleme. baari kõrval paremat kätt.
mihu, jaak, mina, elina ja elina sõbranna.
"lostis" on momendid, mis võtavad mu südame ümbert kätega kinni ja pigistavad õrnalt, täpselt piisavalt, et annaks tunda, aga valus veel ei oleks. seal oli ikka hetki, kus silmad korraks kipitasid vaikne sisemine värin tegi nõrgaks. täna nägime seda esimest korda kinolinalt: jaak ja mina. 35mm filmilint näitab hoopis võluvamat pilti kui divx.

jah, ma mõtlesin, et ma olen viimasel ajal oma postitustes jube dramaatiline ja pingutatult poeetiline olnud. seda on päris rõve lugeda.
samas, kuidagi nii ongi viimasel ajal olnud.
vähemalt peale kino tuli jälle tagasi see vahepeal lahkunud tahe elada ja taksos oli tunne, et valgusvoore võiks palju rohkem olla. võiks olla, nagu tokyos. nagu "lostis" oli. kristiine ristmikul oli valgustäppe liiga vähe ja hõredalt.

ma ei tea, kas tasub kirjutada ka sellest, kuidas bussis (kui me jaaguga koos kino poole sõitsime) üks blond ja segase äreva tegumoega sifkasid näksiv mees oma käe kahe seljatoe vahelt läbi pistis ja oma kleepuvate pikkade näppudega mu alumisi ribisid kõditas.
mu tagi taskuid on väga raske lahti teha ja mu rahakott oli juhuslikult pükste küljetaskus, nii et peale ebamugava kõdi ei saanudki ta mulle midagi teha. ma küll küsisin talt, et "mida sa teed?", aga ta ütles ainult "mh?" sellise näoga, nagu ma oleks tema tähelepanu mingi mõtteraja pealt ära tõmmanud. üks kurva moega kössis tüdruk istus tema kõrval.
bonnie & clyde.

ma ei tea, kas sellestki tasub kirjutada, et mu tossud on nii auklikud, et paelad tulid talla ja riide vahelt välja. koju tagasi tulles trepikojas märkasin. tilpnesid niimoodi.
sellest ei tasu tegelikult kirjutada. see on teistele igav.

naljakas on see, et pärast seda, kui veiko mind oma loetavate nimekirja avalikult lisas, oleks nagu panused tõusnud. vastutus suurenenud audientsi ees.
nii et, veiko, see on ilmselt kompliment sulle. näed, mida autoriteediga teha saab.

ah jaa. veel üks igav detail tänase kohta: esietenduse lillesaak. tänased lilled olid gerbera ja (roosa) tulp.

lähen nüüd ja magan linnaund.

------------------------------
lost in translation soundtrack
------------------------------

maia lihtsalt võtab vahel nii ootamatult läbi oma helesiniste sõnadega.

"iga päev on esimene ja viimane. lootust täis ja lootusest täiesti tühi. nii on, nii on. kui kohvitass on täis, pole väga viga."

...niiviisi ütleb ta. täpselt niiviisi ütlebki.
*huhh*

niiviisi tulingi polymerist ära. 2 väsinud ja longu vajuvat tulpi käes.
nüüd nad on vaasis aknalaua peal.

peale etendust oli imelik sügaval all olev... emotsioon. nagu kõnniks muru peal ja tajuks, et samas kohas sügaval mulla all on keegi kurb ja võimalik, et nutab ka.
see võib olla see karakterisse sisenemise ja karakterist väljumise efekt, et peale etendust tuleb enese tajumine tagasi ja siis tuleb jälle reaalsesse aegruumi ennast kohandada. või kohendada. nagu patja. et oleks mugav olla ja et kael ei jääks kangeks ja et ei näeks halba und.

igatahes, see oli kontrolletendus ja homme on esikas. sealt edasi hakkab veel etendusi olema ja siis saab herr virko annus oma diplomi kätte. siis me õnnitleme üksteist ja naerame ja minule jääb meelde pool aastat tolmu.

kuhu me poeme siis kui enam ei viitsi, ei jõua.
kuhu sina poed?

virko lavastus on peaaegu valmis. teisipäeval on esikas, esmaspäeval kontrolletendus.
mu ninasõõrmetes on läila järelmaitsega suitsuving. sest selles tolmuses kivisaalis on selline mustast metallist tünni kujuline ahjukoletis, kes ajab vahel vägevat sinist vingu välja.
polymer, raisk. teatritsehh.
selline koht. umbes pool aastat oleme nelega külmades ja vähem külmades ruumides rolle voolinud.
polymer vist jääbki minu jaoks seostuma külmatundega, suitsuvinguga, iidse tööstusliku tolmu ja vanade kolisevate lavaplatvormidega.

väsitav.
ja see aeg, kus me seda tükki enam ei tee, saab olema hoopis teistsugune aeg.

kuna see aeg on veel väga kaugel, tuleb praegu kusagile peidukasse pugeda.
mul üks peidukas on.
sul ka?

joon kanget tseiloniteed ja see maitseb, nagu tumerohelise puu koor.

kuulasime eesti raadio kuuldemängustuudios katkeid vanadest ja uutest kuuldemängudest. üks uuem oli kuuldemängude preemia pälvinud 2001. aasta lugu hindenburgi zeppelini katastroofist ja lennukite mustadest kastidest kätte saadud salvestised, taustaks tuksumas ja tuikumas väga mõjus elektrooniline muusika.

siis olime terje ja joonasega laial ja rääkisime tuulingule, et kuidas me lavastaksime juhan smuuli "lea"-d.
terje on lavaka vanema kursuse saate pärast mures. ta tahab kifti asja teha.

siis käisime joonasega kompressoris pannkoogil. mul polegi olnud joonasega eriti palju rahulikke istumisi ja vestlemisi.
joonasega koos taastub usk intellektuaalsetesse vestlustesse, nagu sass hiljem no.ku.s ütles.
kuigi "intellektuaalne vestlus" kõlab minu jaoks veidi viltuselt. ja kui keegi nimetab iseennast intelligendiks või intellektuaaliks, kõlab see ka minu jaoks väga viltuselt.

siis ma käisin balti jaama turul tenniseid otsimas. ei leidnud. mu jalad on liiga suured.
siis käisin kallimates kingapoodides. proovisin jalga, vaatasin niisama, veendusin, et koledaid jalatseid on lihtne leida.

siis olin reklaamidisaini loengus, kus margus ja maarja tegid minu kulul värvipimeduse nalju.
see asi, mis mind eile veel natuke lonkama võttis oli see, et ma olen võib-olla osaliselt värvipime.
see oligi see asi, mis värvusõpetuse tunnis selgus.
loengu lõpus ütles õpetaja, et see ajakiri, mille me enne eksamit valmis peame kujundama "võib olla kas must-valge või värviline", mina kuulsin "must-valge või värvipime".
eile öösel oli tv3-s bruce willisega üks film. ma ei vaadanud seda, aga mu pilk ja kõrvad märkasid just sel hetkel telekale pühenduda kui üks tegelane küsis williselt, et "kas sa oled päriselt ka värvipime või sa räägid seda kõigile selleks, et nad sulle kaasa tunneksid?" bruce ütles "ei, päriselt ka."
elu lausa soosib musta huumorit.

siis ma olin levist väljas diana leesalu esimese romaani esitlusel koos sassiga ja kristo tuli ka sinna.
diana raamatu kaane peal on täiesti juhuslikult minu sõbra nägu. diana teda ei tunne. ma ei tea, kas sirkel teab, et ta ühe diana raamatu kaane peal nägu näitab.
igatahes oli see esimene raamatuesitlus, millel ma käinu olen.
nüüd olen tehtud mees.

siis olime kristo, sassi ja kadriga no.ku.s ja rääkisime seksuaalsustest.

ja siis läksid sass ja kadri 23a bussi peale ja mina ja kristo läksime vabaduse väljaku ristmiku äärde ja rääkisime veel juttu. kristol oli värskendav mind ja sassi näha. mul oli värskendav kristot näha. ja oli hea.
lõime käed, läksime kodudesse.

mul on käes ajad, mis on korraga nii hirmsapoolsed, et ma peatun tänaval juhuslikult ja vahin tühjusesse samal ajal kui üks ema mulle vabaduse väljakul lapsevankriga otsa sõidab ja nii naljakad, et mu sees on mingi haiglane ja justkui valest kohast välja kasvanud naerev ärevusvärelus.

see kõik käivitus eilsel koolipäeval. päeva esimene pool sai üles köetud kursavenna Mihu poolt, kes tekitas WCs intsidendi, mille võimalikkuses ma siiamaani kahtlen.
ja murdepunkt toimus õhtul värvusõpetuse tunnis.

ma olen pisut sõnatu ja ongi nii, et kardan ja naeran korraga.

imelik, et ma 'inimese teekonda' eelnevalt unes nägin, sest see oli kõige unenäo-taolisem näidendiruum, milles ma istunud olen.
istusin põrandal, nagu uneski, ainult et seekord oli padi ka all. saali minnes oli mul 2 võimalust etendust rikkuda - taaskord, nagu uneski. esiteks komistasin ma prožektori voolujuhtme ühenduspesa otsa ja teiseks andis maarja oma välja lülitatud telefoni minu taskusse ning siis, hetk hiljem, meenus talle juhuslikult, et telefonile oli kella 19ks alarm pandud. hea, et meenus. mu pükste taskutel on väga põikpäised nööbid ja võõrast aparaati ei oska pimedas ise vaigistada ka.
prožektor, nagu selgus, oli ka täiesti töökorras. sai korralikult voolu, nagu ta saama pidi.
me saime maarjaga üleüldse teatrisse minna sedasi, et maarja helistas otile ja pärast märt lasi meid kõrvalt uksest sisse. viisin neile geisha šokolaadi; pärast etendust sõime ka. geishal on uus pakend.

inimese teekond.
jah, mul pole kunagi varem nii siiralt olnud arusaamatustunnet, et kas nüüd peab tõesti plaksutama? ma jäin selle loo sisse. jäin istuma ja jälgima seda, mis seal lõpus tuli.
seal oli pilte ja helide ja valguste liikumisi, mida ma tahaksin meelde jätta ja siis hiljem kunagi midagi sama ilusat teha, aga ma tean, et see kipub ära kaduma ja haihtuma ning lõpuks on ikkagi minu kasutuses ainult mu enda kujutlusvõime haprad viljad.
ma olin vist kuidagi uut moodi immuunne sealt teatrimajast lahkudes; jalutasin maarjaga tema trammi- ja minu bussipeatuse poole (viru keskuse manu) mõtlikumas vaikuses kui muidu.
ja tavalistest asjadest jälle rääkida oli ka mõnus ja kerge.
bussiterminalis oli ükskõik kui kaks vene noorhärrat pidevalt oma pilkudega enda alasid märgistasid, enda ümber ringe markeerisid. noored vene poisid teevad bussis ka nii. eriti kui on peatusekoht. nad istuvad oma istmetel poolenisti küljega, üks jalg maas, ja skanneerivad bussi populatsiooni, nagu nad vastutaksid iga muutuse eest, mis inimeste poosides või näoilmetes aset leiavad.
täna neid konkreetseid vene poisse bussis ei olnud, aga tagumises otsas rääkisid 2 kärisevaks vajunud häälega purjakil meest (1 eestlane, 1 venelane) kahes keeles sõjaväest ja sellest, et kus kumbki teenis. mingi imelik au toon oli selles jutus. selline viltune.
mõned mehed räägiksid nagu alati täis peaga sõjaväest.

igatahes, need asjad põrkasid minust eemale. lugesin oma raamatut ja mõtlesin, et nüüd tean, et tuleb olla truu ja siis võib ühtäkki valgus paistma hakata.
isegi kui enamasti tahetakse teineteist vastupidises veenda.

nüüd istun kodus ja joon hästi koorest kohvi, mis on veider, sest ma ei ole kohvijooja & tegelikult ma poolenisti ei saanud köögis kohvimasina kasutamisega hakkama. ma satun kohvi jooma ainult lõuna-eestis, sest paistab, et väikelinnades ja maakohtades juuaksegi palju kohvi ja see on täiesti tavaline asi, mitte mingi žest või komme või midagi kolmandat peale selle, mis ta lihtsalt on.
kohvijoogi joomine.

eile oli selline päev, et ma tormasin polymerist (esimeselt läbimängult) teater no99-sse (et näha no98 inimese teekonda, sest seda mängitaksegi nüüd ainult 1 kord veel), aga sisse ei lastud, sest isegi treppidele olid kõik padjakohad välja müüdud.
ja estonias oli arvo pärdi esikale võimatu pääseda. draamasse jäi ka minemata.
kolm populaarseimat maja tallinna kesklinnas eile kell 19.
ilusti reas, piletitega inimesi täis.

unenägu:
ma ikkagi pääsesin no98-t vaatama. saal oli rahvast täis ja kõik tuled põlesid.
ma istusin põrandal pingirea ja ühe õhukese tekiga kaetud laua vahel. kui ma ennast liigutasin, läksin ma põlvega mingi asja vastu, mis laua all oli. see hakkas sahinal mingit lugu mängima - laua all oli makk. ma olin selle põlvega kogemata käima pannud. see laud ja see makk kuulusid näidendisse. lülitasin maki kinni. ma olin etendust seganud ja lint oli nüüd vales kohas. aga kedagi ei häirinud. publiku seas oli ka pidevalt mingi melu. ei olnud üldse seda vaikset istumist pimedas saalis. oli vastupidine. tükki mängiti üle terve saali ja lava kui sellist polnudki. näitlejad mängisid justkui keset publikut. terve saal koos melutseva publikuga oligi lava.
siis tuli kristo minu juurde (tal oli ka osa no98-s) ja ütles, et ma läheksin tema asemel saali ust lahti tegema, et 2 tüdrukut lavale lasta. lihtsalt selleks, et etendusse ootamatusi sisse tuua ja et näitlejad ise ka üllatuksid.
ja siis ma tõusingi püsti ja läksin avasin ukse. 2 tüdrukut (kellest 1 oli võib-olla marin mägi) kükitasid ukse taga põrandal ja vaatasin suurte silmadega otsa. ja selle asemel, et neid lihtsalt lavale lasta, hakkasin ma liiga kõva häälega ja mängeldes neid saali kutsuma.
kuni ma lõpuks aru sain, et ma mängisin (täiesti asjatult) üle ja kaotasin tähelepanu keskpunktis seismise eufoorias enese üle kontrolli.
hiljem, jälle saalis pingiridade kõrval, hakkas jaak kuidagi külje alla pugema ja mingeid küsimusi naeratades esitama. ma püüdsin ja püüdsin nii füüsiliselt kui sõnaliselt eemale puigelda, aga ma ei tea, mis lõpuks sai.


see läbi elatud lugu oli kõike muud kui juhuslik.

see on see öö, mil toas on külmavõitu ja t-särgile midagi peale ka ei taha panna, lihtsalt passin ekraani ja kuulan radioheadi laulu, kus thom yorke laulab
There's a gap in between
There's a gap where we meet
Where i end and you begin.

mis on melodraama kui mitte see?

...ja siis tuleb sonic youth oma veniva lainetava korrapäratusega.
tuleb uinutama ja ära viima.

on üks tüdruk, kes täidab terve ruumi, kui temaga koos olla ja suvel hammustas ta minu seest suuremat sorti tüki ära, aga see hakkas tunda andma alles mõni kuu hiljem - siis kui kool juba jälle käis - ja täna ta nähvatas mulle, et kas ma pean kogu aeg tema pead vastu seina taguma ja küünarnukiga lööma ja mina vastasin, et tegelikult ma ei tee nii, aga et kui ta tahaks, et ma niiviisi teeksin, siis ma võin ju teha ka ja siis ta vastas, et näed, see oli ka praegu just see ja ma naeratasin ja ütlesin, et 'ah tead..' aga hiljem ma sain aru, et see oli tõesti just see ja et ma tõesti tahan talle natuke halvemat kui teistele.

teatud määral ta tapab mind tihti ja ma püüan meenutada, kuidas mina tema kord tapsin.

eelmine postitus oli roosam kui ma oodata oskasin.
.
ma igatsen und. pikka und.
ja vaba aega. sellist, mis ei läheks raisku seisvas trollis kinniseid uksi jälgides, vaid lihtsalt mööduks mõnusalt. niiviisi, et on soe ja pehme olla. nii seespool kui väljaspool.
.
oo, sume punane pehme kosmos. unenägude algaine. las ma imbun voodilinadest läbi ja magan su soojuses.
silmad kinni.
ma tahan seal soojeneda ja olla nii, et aeg seisaks ja tagajärjed puuduksid. mõnda aega. (ebaloogiline, eks? "aeg seisab mõnda aega")
võib-olla saan sinu sees valmis. nagu imik inkubaatoris.
.
x_x
diipsliip.
end.

------------------------------------
radiohead [album] kid a
------------------------------------

pikad päevad, pikad päevad kinofilmidega ja koolifilmidega ja väsimus on teinud nii, et ma ei saagi päriselt aru, kui suurel määral ma päriselt olemas olen ja kui suurel määral ma seda kõike lihtsalt kõrvalt passiivselt jälgin.
ja see pole üldse halb tunne. ainult selline tunne, et ma ei saa aru, kui tõsiselt ma iseennast võtma peaksin ja kui tõsiselt teised mind võtma peaksid.

ma smugeldasin endale jälle ühe trükimasina ja tõenäoliselt on veel ees väikesed järel-randevuud kaupmehega nii aku teemadel kui aparaadi üldise tervise teemadel, aga siiski.
panin täna windows xp & office xp peale.
need programmid on kindlalt salaja kopeeritud = varastatud ja võib-olla on see ibm ise ka kelleltki varastatud, ma ei tea.
mida ma teha saan, kui nii tehakse?

write.
words.


hoidke end ja teisi soojas.

------------------------------------------------
the dresden dolls - coin-operated boy
------------------------------------------------

kodus olen jälle. tänu taksole. ainult et kristo ütles statoilis, et taksohindasid tõstetakse kohevarsti. et... nõrk uudis.

tehas oli väga geto koht. seinad koorusid kihtide kaupa põrandale ja hiiglaslikud ventilatsioonitorud jooksid lagedelt seintele, alla ja üles. mingid lopergused metalluksed ja -plaadid seisid seinte najal, et õõnsusi varjata. ja õõnsustes oli tolmune sodi, kivipuru. mõtlesime kristjaniga, et kusagil on kindlasti mõni laip ka.
lava kõrval oli puituks spray-kirjaga "WC" ja see oli kõige üksildasem wc, mida ma näinud olen.
seal ei olnud elektrit, seal ei olnud paberit, seal ei olnud prill-lauda. lihtsalt külmad mõranenud seinaplaadid, kraanikauss (ilma ühe segistinuputa) ja siis see õnnetu helesiniselt läikiv wc potikene ruumi nurgas. mitte seina ees, vaid nurgas. niiviisi, et potil istuja oleks otse vaadates näinud vastasnurka juhul kui seal oleks lamp olnud.
aga inimesed käisid seal ikkagi kogu aeg. seinast turritasid veel kaks roostes metallijuppi välja olematu duširuumi mälestuseks. vist. see ruum oligi vannitoa suurune. mistõttu nägi see üksik potikene oma nurgas veel ekstra nukker välja.

kontserdisaalis oli veel baar ka. metallvõreaedikuga eraldatud ja kaitstud. seal oli mingi riiul jookidega ja riiuli tagune sein oli kaetud musta prürikilega.
kui keegi teist juhtub kunagi will christopher baeri otsa kukkuma, siis "penny dreadful"-is (phineas poe triloogia 2. osas) toimub üks stseen väga polymeerilikus kohas.

televiisoris loeb george bush praegu johannes paulus ii-le hüvastijätukõnet.
kõrvades on pehme vilin veel sees. higise suitsu kibe läppunud hais püüab rõdule pandud riietest välja aurata.
me mängisime ühel hetkel katkist versiooni savage gardeni kustumatust hitist "truly, madly, deeply".
mu häälepaelad ütlesid selle ajal üles ja ma kääksusin, kärisesin laulda "i wanna stay like this forever until the sky falls down on me". käed värisesid kui ma kummargil seistes lehe pealt sõnu üritasin välja lugeda. armsad värvilised prožektorid vilkusid aeglaselt lae all, nii et vahepeal ma nägin sõnu ja vahepeal ei näinud. rahvas oli üllatunud, sest ma valetasin alguses, et see on meie enda tehtud lugu (justkui ülejäänud ei oleks) ja kui järsku tuli see äratundmismoment, hakati naerma ja siis kaasa laulma.
ilusate poiste laul nihestatud poiste esituses.
ja "angry" sai maiale pühendatud, kuigi ta läks ära veidi aega enne kui me lavale läksime.
see-eest sai mirellile helisid antud ja ma palusin, et ta jagaks "angry"-t hiljem maiaga.

esinesin jopega.
ja mitte keegi meist ei saanud peksa.

ma olen terve päeva veetnud ööd vältides. meelega korduvalt unustades.
ma olen terve päeva kuulanud xiu xiu nõdrameelselt piiripealseid laule, õginud will christopher baeri koduka foorumi punastelt seintelt sõnu, tekste. seda tegin ma kino pimeduses.
nüüd istun kodutoa pimeduses. ei tahagi tuld põlema panna. kuulasin uno.ee-st radioheadi "hail to the thiefi" kauneid lugusid, vaatasin Friendsi. nüüd kuulan jälle xiu xiud.

ja kõik selleks, et unustada, et täna öösel tuleb polymeeri külmas tehasekolkas noortele diletantistlikele avangardistidele esineda.

nele ütles täna näidendiproovis, et ma ei põeks sellepärast nii palju. ma ütlesin talle, et ma võin ka mitte põdeda, aga ma kavatsen seekord põdeda, sest sel viisil jääb mulle meelde, kui väga ma ei tahtnud sel ööl esineda ja loodetavasti aitab see mälestus mul edaspidi hoiduda asjadest, mida ma teha ei taha.
ma olen piisavalt loll ja unustav, et igas metsas ühe ja sama puu vastu kõndida.
aga võiks ju mitte olla.

asi on selles, et ma olen alles hiljuti hakanud aru saama, mis vahe on niisama tegemisel ja tõsiselt tegemisel. kilmi ja maimiku dokfilmis "elav jõud" ütles üks vanahärra, et: "kui sa midagi teed, siis tee seda korralikult." see on tohutult oluline tõde, millest kinni hoida.
me oleme läbinud oma bändiga need kohustuslikud amatöörlusfaasid. siit edasi saab minna ainult päris tasandile. päris muusika tasandile.
aga probleem on selles, et ma ei aita praegu üldse selle uue tasandi saavutamisel kaasa. ma ei ole juba üle aasta kitarri mänginud. võimendus on pappkasti sees arvutilaua all. kass vist kuses selle kõrvale ka üks päev.
ja ma ei oska enam laulda. mul ei ole enam häält. päris muusika häält.
ma lihtsalt loodan, et see öö saab kiiresti läbi ja et mul ei ole seal eriti külm ja et me saame suvel bändiga kusagile vaiksemasse ja hubasemasse kohta salamisi end sisse seada, et ronida koos päris muusika tasandile.

õudne on see, et ma olen alati arvanud, et inimesed ei pea tegelikult ainult ühe erialaga tegelema. selmet, muusik võib olla ka näitleja võib olla ka skulptor võib olla ka pika maa autojuht.
aga siis ütles joonas koolis, et tema arvates on elu ikka näidanud, et need, kes teevad mitut asja korraga, ei tee tegelikult ühtegi asja geniaalselt. ja siis see mõte jäi mulle kuidagi sisse, nagu mingi halb seeme.
ma olen hirmus mõjutatav inimene kui ma puutun kokku kellegagi, keda ma endast targemaks/intelligentsemaks pean.
õnneks ütles enn kasak linnateatri ööülikooli loengus (teemal "mis tunne on olla loll"), et spetsialiseerumine kuulub maailma inimeste suurimate vigade hulka. sest ükski eriala ei anna kätte kõiki vastuseid kõigile küsimustele. iga eriala täiendab kõrval olevaid.
hea, et enn niiviisi ütles, sest ma pean teda endast palju targemaks inimeseks :)

.

hea küll. poole tunni pärast pean vist trolli peale minema.
tehase tolm ja kõvad kiviseinad ootavad.